Miks peaksid jalgpallistaarid käituma moraalselt ka väljaspool võistlusareeni?
(1)
Artikkel, mis põhineb detsembris A. Le Coq Arenal toimunud jalgpallikonverentsi ettekandel, ilmus esimest korda ajakirjas JALKA.
Mõelgem kasvõi mitmesugustele skandaalidele, kuhu tipp-pallurid on oma tegude ja sõnade tõttu sattunud. Näiteks Wayne Rooney purjus peaga autojuhtimine ja petmissaagad, Benjamin Mendyle esitatud seksuaalse rünnaku süüdistused, Jérôme Boatengi koduvägivalla juhtum, Bernardo Silva sotsiaalmeedias esitatud rassistliku alatooniga kommentaar meeskonnakaaslase kohta ja palju muud. Muidugi on jalgpallitähed väljaspool staadionit paistnud silma ka positiivsete asjadega, näiteks Marcus Rashford tasuta koolilõuna kampaaniaga, Juan Mata kuupalgast protsendi heategevuseks annetamise kampaaniaga, millega liitusid ka paljud teised tipp-pallurid.
See kõik näitab, et jalgpallistaaridel on oluline roll ka muus avalikus elus – nad on avaliku elu tegelased. Nad on ühiskonnas sellises positsioonis, kus nende sõnal ja teol on suurem kaal kui tavainimese omal, seeläbi mõjutavad nad oma sõnade ja tegudega ka suuremal hulgal inimesi. Tänu suurepärastele oskustele, füüsilisele ja vaimsele tugevusele, voorustele ning täiuslikkuse püüdlusele, mida isik jalkaväljakul näitab, kandub huvi tema isiku vastu ka mujale. Kuna tegu on eduka tippsportlasega ühel maailma populaarseimal spordialal, siis võib tema puhul olla tegu ka ülemaailmse brändiga – ta reklaamib mitmesuguseid tooteid, osaleb kampaaniates, esineb ajakirjade kaanestaarina, on külaline jutusaadetes ja annab intervjuusid, mis puudutavad peale tema sportlaskarjääri ka tema teisi tegevusi ja huvisid.
Cristiano Ronaldo, Lionel Messi, Neymar, Kylian Mbappé ja Robert Lewandowski on kõige ilmselgemad näited selliste globaalsete superstaaride kohta, kes on iidolid paljudele üle kogu maailma. Ent ka meie oma Premium liiga staarid – Ragnar Klavan, Konstantin Vassiljev, Rauno Sappinen ja paljud teised – on ühiskonnas väljapaistvad isikud. Nii on seda ka teiste kõrgliigade pallurid üle ilma ning seejuures võib samuti väita, et oluline roll on ka väiksemates kohtades võibolla veidi madalamal tasemel mängivatel jalgpalluritel, kes on oma kogukonnas ikkagi väga keskset ja ühendavat rolli kandvad isikud.
Seejuures tuleb välja tuua ka asjaolu, et spordi puhul on tegu valdkonnaga, kus on väga keeruline lahutada sportlast tema näidatud tulemusest. Nii ei hinda me ka jalgpallimängus lõppskoori ehk konkreetseid numbreid, vaid ikka seda, milliseid võistkondlikke ja individuaalseid oskusi ja sooritusi – näiteks imelisi väravaid ja tõrjeid, meeskondlikku kaitsetööd ja organiseeritust – mängus näidati.
Seega ei saa me spordis indiviidi vaadata eraldi tema sooritusest, ning seepärast me imetlemegi edukaid sportlasi, mitte pelgalt nende tulemusi. See imetlus ja huvi kandub ka teistesse elusfääridesse ehk spordiareenilt väljapoole.
Nii on oluline, et jalgpallistaarid ja tippsportlased arvestaksid seda, millises positsioonis nad ühiskonnas on ja milline on nende mõju teistele inimestele, eriti lastele. Sealjuures on inimestel, kellel on selline suurem mõju teiste tegutsemisele, ka tavapärasest suurem kohustus käituda jäljendusväärselt ehk näidata head eeskuju. Täpsemalt – jalkastaaridel on sotsiaalse vastutuse pärast moraalne kohustus vähemalt hoiduda halva eeskuju andmisest.
Niisiis on eeskuju argumendi esimene eeldus see, et jalgpallistaaride käitumist jäljendatakse rohkem kui tavainimeste käitumist, mis tähendab, et nad on eeskujud. Teine eeldus seisneb selles, et inimestel, kelle käitumist kiputakse rohkem jäljendama – ehk eeskujudel –, on tavapärasest suurem moraalne kohustus käituda jäljendusväärselt ehk olla hea eeskuju. Sellest järeldub omakorda, et jalgpallistaaridel on tavapärasest suurem moraalne kohustus käituda jäljendusväärselt ehk olla hea eeskuju.
Siinkohal võib tekkida küsimus, kas me ei sea tipp-palluritele seeläbi liiga suuri ootusi. Kas jalgpallistaaride eeskuju-staatusest ikkagi tuleneb heaks eeskujuks olemise kohustus? Siinsamas on paslik välja tuua, et kui räägime jalkatähest kui eeskujust, siis teeme seda deskriptiivses tähenduses. Juhul kui lähtuksime normatiivsest definitsioonist, siis tähendaks kellegi eeskujuks nimetamine automaatselt ka seda, et teda peetakse moraalselt heaks. Kuna nüüdisaegne tippjalgpall on globaalne nähtus, mis kaasab inimesi peaaegu üle kogu maailma, siis on jalgpalluritel meie ühiskonnas tähelepanuväärne positsioon, mis seab nad rolli, kus neid võidakse jäljendada nii spordiväljakutel kui ka väljaspool seda tehtu või öeldu põhjal. Nii ei saa me ka öelda, et eeskuju-staatuses on ainult need sportlased, kes käituvad moraalselt, sest reaalne mõju on ka neil palluritel, kes käituvad ebamoraalselt. Seega kui jalkastaar käitub halvasti ja ebamoraalselt, ei tähenda see seda, et ta ei oleks enam eeskuju. See indiviid on endiselt eeskuju, sest tal on mõju vähemasti noorte käitumisele – ta on lihtsalt otsustanud olla halb eeskuju. Tulenevalt prominentsest ja väljapaistvast positsioonist ei saa jalgpallistaarid seega valida, kas olla eeskuju või mitte. Nad saavad ainult valida, missugune eeskuju olla.
Seega tuleneb tipp-palluri heaks eeskujuks olemise kohustus sotsiaalsest vastutusest – kui atleedi võimuses on millegi halva ära hoidmine, näiteks halva eeskuju jäljendamisest tekkiv ebamoraalne käitumine, siis on tal moraalne kohustus seda ka teha. Seejuures on eeskujuks olemise puhul tegu seesmiselt hea teoga, mis ei nõua tegijalt märkimisväärseid ohverdusi. Seega juhul, kui tipp-pallur ei pea ohverdama midagi moraalselt märkimisväärset, on tal ka kohustus hoida ära teiste inimeste ebamoraalset käitumist, mis on tingitud tema enda halva käitumise jäljendamisest. See ei tähenda omakorda seda, et jalgpallurid peaksid olema moraalipühakud, näiteks Sokrates või ema Teresa, vaid seda, et neil on minimaalne kohustus mitte halba eeskuju näidata – nad peaksid oma eeskuju-staatusest tulenevat mõjukust vastutustundlikult kasutama.
Ühtlasi ei saa ükski nüüdisaja tipp-pallur tõsiseltvõetavalt öelda, et ta oleks eeskujurolli sattunud kuidagi ootamatult. Nimelt ei saa jalgpallurile tulla üllatusena asjaolu, et paljud inimesed on inspireeritud nende tegevusest ning et nende käitumist võidakse jäljendada. Nad on teadlikud, et nende valitud professiooniga kaasneb suurem avalikkuse tähelepanu. Seepärast peaksid nad ametit valides ja tippsporti suundudes iseendale teadvustama, et nad satuvad seejärel positsiooni, kus nad on paljudele inimestele eeskujuks. Tippjalgpalluriks saadakse vabatahtlikult, tegu on raske eluvaldkonnaga, mis nõuab aastatepikkust pühendumist ning treeninguväljakutel ja -saalides rassimist. Kui tippsportlase elutee valitakse omal soovil, siis ollakse teadlik sellest, et selle ametiga kaasneb tähelepanu ja mõjukus, ning seeläbi astutakse teadlikult ka eeskujurolli. Nii peavad need isikud arvestama sellega, et edu korral ollakse erilise tähelepanu objekt – seda nii spordiareenil kui ka väljaspool selle piire. Seega kui indiviid valib vabatahtlikult tippjalgpalluri tee, siis on moraalselt õigustatud oodata temalt ka seda, et ta arvestab oma positsiooniga kaasnevat mõjukust ja kasutab seda heade eesmärkide saavutamiseks, see tähendab et ta annab teistele head eeskuju.
Samas võib jalgpallitähe moraalse staadionivälise toimimise lisapõhjuse leida spordi kui praktika enda seest. Sääraseks eriliseks motivaatoriks on spordi ja moraali eripärane suhe. Sport on praktika, kus on olulisel kohal mitmesugused väärtused ja voorused. Selleks et mängida üldse võimalik oleks, peab sportlane neid väärtuseid ja vooruseid ka spordiareenil esindama. Kuna spordil on sportlase elus keskne roll, siis on mõistlik oodata, et nendest väärtustest ja voorustest peetakse kinni ka muudes elusfäärides. Juhul kui seda ei tehta, siis ollakse oma tegutsemises lihtsalt ebajärjepidev ja -siiras.
Kuid millised need spordi sisemisele moraalile omased alusväärtused üldse on? See, et spordil on oma sisemine moraal, ei tähenda seda, et spordile omased väärtused oleksid vaid sellele kontekstile ainuomased. Sport oma parimal kujul lihtsalt eeldab kindlatest väärtustest lähtumist. Nii ei põhine sport mingitel eripärastel väärtustel, vaid hoopis üleüldistel väärtustel, mis võivad spordis ja tavaelus rakenduda erinevalt. Seega peab jalkatäht kui tippsportlane võtma spordi üleüldiseks toimimiseks omaks ka üldise moraali. Kuna tipp-pallur peab lõppkokkuvõttes omaks võtma üleüldise moraali, et sporti parimal kujul esindada, siis oleks silmakirjalik lähtuda niisugustest väärtustest vaid spordimaailma piires.
Tippjalgpallur, kes spordimaailmas järgib spordile kui praktikale omaseid väärtuseid, kuid väljaspool selle piire niisuguseid alusväärtuseid oluliseks ei pea, on oma tegutsemises ja väärtustes ebajärjepidev, ning seega pole ta oma isiksusega terviklik – tal puudub integriteet.
Tippsportlaste elus on sport ja spordile iseloomulikele väärtustele truuks jäämine kesksel kohal. Nii on jalkatähtedel ja teistel tippsportlastel lisapõhjus moraalselt toimida, kuna spordi sisemise moraali alusväärtused on nende identiteeti määravad kohustused, ning juhul kui nad õõnestavad oma elu kesksele valdkonnale omaseid väärtuseid teistes elusfäärides, toob see kaasa kahju nende identiteedile. Integriteedi olemasolu võimaldab tippatleetidel aga omada tugevat identiteeditaju ja eneseaustust, ning seeläbi püüelda hea, õitsva ja täisväärtusliku inimelu poole. Seega on integriteet kui identiteedi terviklikkus väärtuslik nii iseenesest kui ka instrumentaalsena hea elu jaoks.
Niisiis on tipp-palluritel vähemalt kaks lisapõhjust moraalselt toimida. Need tulenevad sotsiaalsest vastutusest ja personaalsest integriteedist.
