Joostes läbi elu. Saaremaa erilise võistluse looja, kes paneb uusaastaööl tossud jalga

Tõnu Vaher (68) tundis Eesti aasta spordihinge tiitlit saades suurt rõõmu. Aga pisut piinlik oli ka.

Sellepärast, mida teised arvavad. Tunnustus tundus tagasihoidlikule saarlasele, elupõlisele bussijuhile ja jooksuentusiastile nii kaalukas, et ta hakkas metsikult rõhuma: miks mina, kas ikka väärin seda?

„Lavale minna oli raske, kole raske oli sedasi kogu Eesti ees olla. Jube hea meel oli, aga kogu aeg ikka mõtled: miks ikka mina? Teine kusagil mujal mõtleb äkki, et mis see mees ikka teinud on. Natuke isegi piinlik,” kirjeldab 1974. aastast toimuva Saaremaa kolme päeva jooksu eestvedaja Vaher tunnete tulva.

Mingis mõttes on aasta spordihinge tiitli üleandmine muutunud isegi üheks spordiaasta tähtede gala erilisemaks osaks. Edukas sportlane oskab ju tavaliselt tunnustust oodata, tulemusi saab võrrelda. Kuid aastakümneid spordipisikut külvanud inimestele tuleb see nagu välk selgest taevast ja seda liigutavamalt mõjub. Inimesi, kes väärivad elutöö eest suurt aplausi, on Eestis muidugi palju. See polegi otseselt nende omavaheline kõrvutamine, lihtsalt imelistest spordihingedest tuleb üks välja valida ja valet vastust siinkohal pole.

Alustas arsti soovitusel

Tõnu Vaher väärib tiitlit igasuguse kahtluseta. Nii pühendunud jooksuentusiasti annab otsida. Kusjuures jooksmiseni jõudis Kuressaares sündinud Vaher hilja ja olude sunnil.