Kuidas tuttav puusuusk asendus kahtlase plastikuga?
(1)
Kunagisest, sõna otseses mõttes tünnilauast oli maailmas 1974. aastaks jõutud välja arendada tislerioskuste ja puidu kohta käivate teadmiste najal tipptoode - suusk. Uued liimid, lakid ja muud tehnilised materjalid polnud suusatajale tähtsad. Teda huvitas hoopiski suusa libisemine, määrde püsimine ja suusa vastupidavus pakases ja sulas, kantide kulumine jäise lumega ja veel palju muud, mis lasid tal sõitu nautida.
Kui erinevate asjade puhul muretsetakse selle pärast, et ta ei libiseks, siis suusaga on vastupidi. Ta peab libisema, aga teatud hetkel – tõukel – ka mitte libisema ehk mitte tagasi andma. Olgu siinkohal kohe üks täpsustus, me räägime ajast, mil valitses vaid klassikaline tehnika ja unustage hetkeks ära see, mis tuli uisutehnikaga.
Puusuusk vettis ja jäätus
Puusuusa ja tema määrimisega oldi saadud nii pikk kogemus, et oskuslik suusapõhja ehk talla käsitlemine tundus olevat lausa täiuseni viidud. Suuska osati panna libisema ja pidama ja kõik see käis just suusa tallal toimetatava kohta.
Tald pidi olema puusuusal hästi tõrvatud, lausa läbi immutatud ning kujutas suusa tähtsaimat, aga ka kapriissemat osa. Nii kippus ikka sealt tõrva alt puu välja kuluma, vahel sulalumes võis suusk üsna läbi vettida või siis jälle teatud lume- ja ilmaoludes jäätuda. Kui lühidalt öelda, siis käitus ta nii nagu puit ikka.
Sellises täiuses hakkasid ilmuma aga esimesed noodid võimalikuks plastiksuusa revolutsiooniks. Mäesuusk oli juba piisavalt kaua plastiku ja metalliga arendustööd teinud ja nüüd pöörati pilk murdmaa poole.
Plastiksuusk tõi uued kiirused ja kukkumised
Nii, nagu plastikaknad vahetasid puitaknad välja, põrkus suusamaailm kuidagi kahtlasena tunduva plastikuga kokku. Kas sinna siledale põhjale jääb määre üldse pidama, kuidas ta seal kulub, kas äkki ei lähe suusakandid määrdest paljaks? Taolisi küsimusi kerkis nagu seeni. Ja mittepidavate suuskadega sõitmisi tuli ette oi kui palju. Või vastupidi – kiirus läks neil suuskadel laskudes enneolematult suureks ja selle pealt tuli hulle kukkumisi.
Kord Vana-Otepääl sai Tartu asutuste suusavõistluste ajal seda pilti nähtud – plastiksuuski alla nõudnud noorikud panid ühel laskumisel noorde lepikusse nii, et võsa lookas.
Või siis suuskade puhastamine. Kui puusuusal tuli vana või sobimatu määrdekiht kaabitsa või leeklambiga maha võtta, siis plastikute puhul haaras mõni mees nüüd hoopis bensiinikanistri või värvilahusti, tegi lapi märjaks ja tõmbas suusatallad puhtaks. Uskumatu käitumine! Puit oleks selle kraami sisse imanud ja suusk oleks mokas olnud.
Omaette kuulujutud käisid leeklambi kasutamise kohta. Mõnigi teadis rääkida, kuidas ta jutuhoos plastiksuusa talla üles sulatas. Puusuuska tõrvates teati kindlalt, et kui tõrv keema läheb, siis hakkab ta suusatalda imbuma. Ja sedagi, et pisut rohkem tuld andes saab suusapõhi lihtsalt karvavõrra tumedam.
Nii et, taoliselt siis need uued kombed tulid, aga tegid tasahilju ka kogenumaks. Seda enam, et iga päevaga sai plastiksuusa eelis selgemaks.
Pikemalt saab lugeda Kaarel Zilmeri suusablogist.
