Asjatundjad, kaasaarvatud treenerist ema Anna, imestasid, kui hästi Arlet pärast ebaõnnestunud hüpet end kogus. „Alati, ka treeningul, lähed pärast eksimust täiega edasi ja lõpuni, sest muusika sind järele ei oota,” selgitas Levandi. „Teisi vigu palju ei teinud, katki ma ei läinud, täielik keskendumine oli lõpuni.”

Esimene tiitlivõistlus õpetas palju, kinnitas Levandi. „Meeleolu ja tunded olid hoopis teised, kui tavalisel võistlusel. Ja see melu ning publiku kaasaelamine... Mulle see meeldib, kui saan pakkuda head meelelahutust. Sain suurest võistlusest maitse suhu,” kinnitas Levandi ja muigas, et kuulis enne sõitu Eesti Vabariigi presidendi Alar Karise kohalolekust. „Mõtlesin: pagan, nii tähtis mees tuli vaatama.”

Levandi sõnul oli närvitsemist seekord märksa vähem kui enne lühikava, kuid pisut siiski: „Ma isegi ei mäleta, mida ema enne jääleminekut ütles. Ülejäänu oli rutiin – hoidsime kätest kinni ja vaatasime teineteisele silma, see on energia ülekanne.”

Nüüd on Levandil hammas verel ning tahaks veel. Ometi ei ole kõik nii lihtne, sest tiitlivõistlusele pääseb Eestist vaid üks mees ning vennad Selevkod tahavad seda kohta loomulikult endale.

„Väga hea, et meil on selle koha pärast lahing, see viib edasi. Kõik kolm oleme tugevad ja teeme iga päev tööd, et olla esimesed,” tõdes Levandi ja lisas, et neljased hüpped ja kolmekordne Axel, mis tema kavast veel puuduvad, on järgmise hooaja teema. „Harjutan neid hüppeid iga päev ja varsti olen valmis neid ka võistluskavva tooma.”