Mõneti iroonilisel kombel saame kokku just Olümpia hotelli all olevas kohvikus, et lahata viimase aasta sündmusi. Olümpial jäi positiivse dopinguproovi andnud Nabil käimata ja kui aprillis rahvusvaheline spordiarbitraaž õigust ei anna, pole matile asja enne 13. märtsi 2023. 36-aastane Nabi väidab: kogutud on vajalikud tõendid, et muuta mitte ainult tema otsust, vaid üldist praktikat lüüa pikema jututa risti ka süütuid.

Pärast kahetunnist vestlust jääb tunne, et ehk on sportlane tõesti süütult süsteemi hammasrataste vahele jäänud. Või on vastasel juhul tegu kaotsiläinud teatritalendiga, tõelise Panso-kooli mehega, kes suudab rolli tõetruult sisse elada. Pole Nabi ju erinevalt Andrus Veerpalust kuhugi peitu pugenud ja on küsijatele julgelt silma vaadanud. Siit edasi mõeldes: miks ei ole Nabiga silmast silma kokku saanud dopinguküttide juht Henn Vallimäe ning Eesti olümpiakomitee juhid Urmas Sõõrumaa ja Siim Sukles? Et küsiks otse: kas sa siis tegelikult...?

Meie küsisime, otsustamise jätame iga lugeja enda hooleks. Uurisime, kuidas Nabi on emotsionaalselt vastu pidanud, kuidas suudab tasuda Paul Kerese ja Šveitsi advokaatide krõbedad arved ja küsisime, mida saanuks teha teisiti. Vaatame aastale tagasi puhtalt Nabi enda pilguga.

Üks telefonikõne muutis kõik. See lõikas Nabi Eesti spordisüsteemist hoobilt välja. Neli tundi hiljem oli see juba Delfi esiuudis. Ehkki tegu oli alles A-prooviga, lekkis uudis imekiiresti meediasse. Hetk tagasi olid kangelane ja sind kanti kätel, nüüd pole sind enam kellelegi vaja.

„Mis haiget teeb, on see, et sportlase kaitseks ei ole midagi,” tõdeb varem hoopis teisest karikast mesinestet mekkida saanud Nabi. „Kaitse on, kui sul endal on inimesed, sõbrad-tuttavad, kes on valmis aitama. Süsteemil on sinust jumala ükskõik. Olen lihtsalt tööriist. Jah, vajalik, kui tood tulemust, aga kui on negatiivne teema, siis tõmmati päevapealt joon vahele – rohkem sinuga ei räägita, vaata ise edasi. See on kõige raskem. Nii lihtsalt see käibki. Sind jäetakse üksi.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid