Algselt pidi see olema 26. jaanuaril, kuid kuna olukord koroonaviirusega on läinud hullemaks, siis lükkub see edasi. „Kuna Šveitsis on pandeemia, siis jaanuaris ei saa istungit füüsiliselt teha. Variant on teha see aprillis, istung tõstetakse sinna. Kui istung oleks olnud jaanuari lõpus, tulnuks otsus märtsis või aprillis. Kui istung on aprillis, siis tuleb vastus ilmselt juunis,” tõdes Heiki Nabi, et ooteaeg venib veelgi.

Positiivseks osutunud dopinguproovi andis ta eelmise aasta jaanuaris, avalikuks sai see veebruaris. Kui Nabi ütles kohe, et sooviks leida kiiret lahendust, siis tegelikkuses on protsess veninud. Juuni lõpus määras Eesti Antidopingu distsiplinaarkomisjon Nabile kaheaastase võistluskeelu ja sellega sai lõplikult selgeks, et Tokyo olümpiale ta ei pääse. Järgmise sammuna pöörduti CAS-i.

„Loomulikult tahaksin saada istungit kiiremini, aga mis ma teha saan, kui CAS nii ütleb. Oli juttu ka virtuaalistungist, aga ma väga selle pooldaja pole,” tunnistas Nabi. „Me tahame, et eksperdid tuleksid sinna kohale ja räägiksid oma jutud ära. Hakata sellist asja läbi neti tegema... See on liiga oluline asi minu jaoks. Eesti distsiplinaarkomisjoni istungi ajal olin ise välismaal laagris ja osalesin läbi arvuti. Siis nägin, kuidas see oli: osa asju sa ei kuule, siis räägiti segamini, muist infot läheb sedasi kaduma. See pole kindlasti nii tõhus, kui kohale minnes ja laua taha maha istudes. Esiteks tajutakse sind kui sportlast ja inimest, mitte et keegi teeb midagi kusagilt nurga tagant.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid