Olgem ausad, aeg on küps. Edaspidi võiks parima võistkonna, mehe, naise ja noore kõrval olla viieski kategooria: aasta pallimängija. Mõeldud suurearvulistele võistkonnaaladele, ka jäähokile, mis pole otseselt pallimäng.
Pallurite teod lähevad rahvale väga korda, kuid spordiaasta lõpugalal neid üldjuhullavale ei kutsuta. Teinekord ehk võistkondlikult, kuid individuaalselt sisuliselt mitte kunagi. Parimaks meheks on valitud üksnes Tiit Sokk, temagi ainult korra – mitte 1988. aasta olümpiakulla eest, vaid 1991. a, kui Kalev tuli liidu meistriks. Tiitliga ei pärjatud veepalli olümpiavõitjat Mait Riismani, korvpalli maailmameistrit Heino Endenit ega olümpia medalimehi, rääkimata jalgpalli Meistrite liigas finaali jõudnud Ragnar Klavanist.
Võrkpallikorüfee Viljar Loori nimi (olümpiavõitja, kahekordne maailmameister, viiekordne Euroopa tšempion) jäeti nimme hääletussedelile kirjutamata, sest ta kandis Moskva AKSK särki. Tänapäevalgi on palluritel aasta meessportlaseks saada sisuliselt võimatu. Selleks tuleks tiitlivõistlusel saavutada midagi väga erilist (väikeriigil on aga võistkonnana üliraske läbi lüüa), välisklubide eest saadud tulemusi ei osata eriti hinnata. Need ei sobitu medalite poole kaldu olevasse süsteemi.
Eesti Päevalehe sporditoimetus otsustas teemat tõstatava prooviprojektina panna eelmise aasta esituste põhjal kokku pallimängijate edetabeli. Teeme sellega suure kummarduse nende kõigi ees!
Etteruttavalt võib öelda, et võitlus esikoha pärast tuli ülitihe, otsustavaks sai viimasena endas selgusele jõudnud ja hääled edastanud toimetuse juhi Peep Pahvi arvamus. Esimesena jäi üsna napilt esikümnest välja korvpallur Kerr Kriisa, tema järel jagasid sõbralikult 12.–15. kohta Renee Teppan (võrkpall), Henri Anier (jalgpall), Dener Jaanimaa (käsipall) ja Janari Jõesaar (korvpall).
