"Teda tabas infarkt," vahendas Gruusia Sputnikule sõber Valeri Obidko.

Sanejev tuli värvika karjääri jooksul kolmekordseks olümpiavõitjaks: 1968. aastal Mehhikos, 1972. aastal Münchenis ja 1976. aastal Montrealis. 1980. aastal sai ta Moskva olümpial Jaak Uudmäe järel teise koha.

Lisaks tuli ta kahekordseks Euroopa meistriks, sise-EM-il triumfeeris ta kuuel korral. Nõukogude meistriks krooniti ta kaheksal korral. Kolmel korral püstitas ta uue maailmarekordi, tema parimaks tulemuseks jäi 17.44.

"Sanejev oli minu jaoks väga suur eeskuju. Kui ta Mehhikos 1968. aastal esimese olümpiakulla sai, oli see minu jaoks esimene teadlik kogemus, kui sellisest alast üldse kuulsin," meenutas 1980. aastal Sanejevi ees olümpiakulla võitnud Uudmäe Delfi Spordi palvel endist konkurenti. "Esimest korda puutusin temaga vahetult kokku 1976. aastal, kui Kiievis toimusid Nõukogude Liidu meistrivõistlused. Ta seal ise kaasa ei teinud, sest koht Montreali olümpial oli kindel, aga siis nägin teda esimest korda lähedalt."

"Viktor polnud väga avatud inimene, aga ta oli väga südamlik," iseloomustas Uudmäe. "Ta oli eesmärgi- ja sihikindel, väga hooliv inimene, tõeline sportlane. Sport oli kogu tema elu, ta tegi seda väga pühendunult. Selline imetlusväärne ja pikaajaline karjäär on tegelikult paras ime."

Mis nii pika ja eduka karjääri saladus on? "Kindlasti sihipärane ja teadlik treenimine. Ta ei pidanud pärast olümpiavõitjaks tulemist koondiselaagreid kaasa tegema, sai ise laagreid valida ja eraldi programmi järgi harjutada," lisas Eesti kolmikhüppe rekordi omanik. "Kui ta oleks kõik need laagrid südamest kaasa teinud, siis poleks ta ilmselt nii kaua vastu pidanud."

Uudmäe puutus viimati Sanejeviga kokku 2005. aastal Thbilisis, mil endine maailmarekordi omanik pidas 60. juubelit. "Ma endiste konkurentidega nii väga enam suhelnud polegi. Sanejevit nägime viimati 60. juubelil, kui Mart Siimanniga seal käisime. Need olid metsikud pidustused," meenutas Uudmäe. "Ta vist ootas siis puusaoperatsiooni, sest käis kepiga ringi."