Maailma esikümnesse murdnud Anett Kontaveit mõõnaperioodist: tekkis mõte, et äkki mul polegi asja päris tippu

Eesti tennise esireket Anett Kontaveit andis Kanal 2 eetris aastalõpuintervjuu, kus vaatas tagasi lõppenud hooajale ning senisele karjäärile.

Hooaja viimastel kuudel suurepärasesse vormi tõusnud ning aasta maailma seitsmenda reketina lõpetanud Kontaveit ei osanud veel aasta keskpaigaski sellist edu oodata. "See aasta algas väga raskelt, aasta keskel ei arvanud ma seda ammugi. Mingi hetk ma ei arvanudki, et see on võimalik," tõdes Kontaveit Kanal 2-le antud intervjuus.

Kas hooaja lõppu võib imeks pidada? "Ma ei oska öelda, kas see on ime. Ma lihtsalt elasin hetkes, kõrvalt vaadates võis tunduda ime, aga mina pidin iga hommik minema soojaks lööma, uuesti väljakule astuma. Rutiin kujunes välja, mängud toimusid, tuli üks võit, siis teine võit. Kõik käis nii kiiresti, polnud aega mõelda millelegi," arutles ta. "Sa oled protsessis sees ning ei mõtle millelegi muule. Protsessi käigus analüüsimisega ei saa tegeleda. Kui astun väljakule, siis usungi, et võin võita ja suudan võita. Niimoodi läkski iga turniir ja iga mäng."

Mehhikos toimunud WTA finaalturniiril jõudis eestlanna finaali, kuid pidi seal Garbine Muguruza paremust tunnistama. "Alati on toredam võita, kui teiseks jääda. Oleks üsna naljakas sellise hooaja lõpu peale nuriseda. See oli minu kõige edukam hooaeg, lõpp oli eneseületus."

Eestlanna oli juba 13-aastasena teatanud, et soovib jõuda maailma esikümnesse. "Nii noorena ei tea keegi, kui palju on vaja selleks teha. See on tore unistus, mida noored tennisistid tihti omavad, eks lapsena peab suurelt unistama. Kõik on tore, aga me ei räägiks sellest siin, kui seda päriselt poleks juhtunud. Arvan, et selliseid väljaütlemisi on paljudel olnud."

Tennisist tõdes, et tal oli ka tänavu mõõnaperioode. "Tundsin, et teen kogu aeg samu asju ja ootan erinevat tulemust. Tundsin, et mul on muutust vaja, vahepeal olin mõnda aega ilma treenerita. Natukene lootusetuse tunne tekkis, sest võitsin mängijaid, kellest olin eespool, aga ei võitnud neid, kes olid minust tagapool. Tekkis mõte, et äkki olengi (maailma edetabelis) 20. - 40. koha vahel olev mängija, et äkki mul polegi asja päris tippu."

Kontaveit lisas, et mõõnaperioodil loobumismõtteid tal kindlasti ei tekkinud. Küll aga meenutas ta üht seika lapsepõlvest: "Mäletan, et kunagi, kui olin 13-14-aastane, siis muutsin reketi hoiet, millega harjumine võtab väga palju aega. Siis läksin ühele võistlusele, kus kaotasin mitu mängu. Tuin koju, ütlesin emale, et nüüd on kõik: mina rohkem ei taha. Lõpuks kuidagi hakkasin ikka trenni edasi tegema ja mängima. Selliseid raskeid hetki tuleb ikka ette."

Kontaveiti hooaja edukas lõpus mängis mõistagi rolli ka venelasest treener Dmitri Tursunov, kellega eestlanna koostööd alustasid. "Otsisime õiget suunajat endale, temaga see kindlasti toimis. Tundsin jälle, et teen õigeid asju ja näen vaeva kindla asja jaoks. Meil oli ühine arusaam, kuidas minu mängu paremaks teha. Kui kõik trennid on mõtestatud ja on eesmärk, mille poole liikuda, olen võimeline väga palju vaeva nägema. Kui siht kaob silme eest ära, on väga raske end motiveerida," jutustas ta.

Eesmärgiks suur slämm

"Suur unistus on võita grand slam (suure slämmi turniiri). Arvan, et eesmärgid peaksid olema tegevuspõhised, et paremaks saada. Kui tekib mängus pidev väike areng, siis paranevad ka tulemused," sõnas tennisist, kellelt seejärel küsiti, millist suure slämmi turniiri ta kõige enam võita tahaks. "Ma ei ole üldse valiv. Raske on niimoodi öelda, kõik slämmid on väga erilised. Minu lemmikud on Wimbledon ja US Open. Seal on kõige ägedamad staadionid, need on kõige suursugusemad ja tähtsamad."