KUULA | Huntidega koos ulgumisest, Kalle Palanderi tippu jõudmisest, Eesti mäesuusatamise üldisest seisust
(6)
Enda kunagistest sõitudest 13-kordne Eesti meister liigselt vaimustuses pole.
„Ega me mingisuguseid poodiumikohti ei saavutanud ei Nõukogude Liidu aegadel, ega ka FIS-i võistlustel Norras, Rootsis, Soomes. Pigem oli eesmärk vähendada kogu aeg kaotust liidritele, saada sõidus ajaliselt vähem tappa ja parandada oma FIS punkte,“ räägib Mesila toonasest Eesti mäesuusatamise tasemest. Aga põnev oli kahtlemata. Mingil hetkel mõlkus peas isegi mõte Lillehammeri olümpiast.
Et jõuda mäesuusatamises kõrgele sportlikule tasemele tuleb üsna noorelt liikuda Eestist välja, suurematele mägedele. Teisiti lihtsalt pole võimalik. Suurtel mägedel on kõik teistmoodi, teab Mesila omast kogemusest.
„Meil üks FIS-i slaalominõlv on olemas täna. Väike Munamägi. See homologeeriti üle-eelmisel aastal, mis tähendab, et seal saab pidada rahvusvahelisi FIS võistlusi slaalomis. Küll kahe sõidu asemel tuleb rada läbida kolmel korral, et see annaks vastava pikkuse kokku.“
Kohapealsed võimalused on tõesti ahtakesed. Ka Mesila sõidab juba mitmeid aastaid järjepidevalt Skandinaavia vahet, sest tema kolm poega – Rasmus, Markus, Mikk – tegelevad kõik mäesuusatamisega. Elustiil tervele perele.
Üldise pildi kohta ütleb Mesila, et mäesuusatamine pole Eestis varem nii heas seisus olnudki. „Kui täna vaadata Eesti mäesuusatamist läbi aegade, siis sellist taset, kuhu on jõudnud Tormis Laine ja Juhan Luik, sellist aega pole kunagi olnud. Meil on neli juunioride koondise liiget, kelledest osa õpib alpikoolides välismaal ja noortekoondises on samuti viis-kuus liigest, kes harjutavad sihikindlalt ja eesmärgistatult.
Tean, et meil oli 1970. aastatel häid naismäesuusatajaid, kes olid Liidu koondise tasemel, näiteks Tuuli Kivikangur-Truu, aga tervikuna, nii laia sportlaskonda pole meil varem olnud. Julgen seda väita. Pluss veel suur hulk harrastajaid, kes tõesti sõidavad heal tasemel.“
