Spordiaasta tiitlid. Kes olid aasta tõusja ja langeja? Võitleja ja lahkuja? Läbimurdjad ja puusalttulistaja?

Eesti Päevalehe ja Delfi sporditoimetus vaatas tagasi lõppevale spordiaastale ja jagas natuke vähemtraditsioonilisi tiitleid.

Aasta sportlane – Katrina Lehis
Vehkleja Katrina Lehis muutis muidu üsna tavalise spordiaasta meeldejäävaks. Tema pronksmedal Tokyo olümpial mõjus innustavalt ja sütitavalt ka teistele epeenaistele, üheskoos võeti võistkondlik kuld. Lehis ja teised kullanaised andsid sellele spordiaastale naiselikult naeratava näo.

Erinevalt mõnest teisest riigist valitakse Eestis parim mees- ja naissportlane eraldi. Mullu pandi koroonast hõredaks jäänud spordikalendri tõttu erandlikult kõik kategooriad kokku ja toona edestas ralliekipaaž Ott Tänak ja Martin Järveoja vigursuusatajat Kelly Sildarut ja tennisist Anett Kontaveiti.

Kui mehi ja naisi valitaks koos, krigistaks naisõiguslased vihaselt hambaid, sest pärjatud oleks ilmselt muudkui mehi. Sel sajandil on tänavu esimene aasta, kui naised meestest täiesti vaieldamatult üle on. Põnevaks oleks meeste ja naiste vahel läinud siiski ka varem korduvalt: aastatel 2003 (Kristina Šmigun-Vähi MM-tiitel vs Andrus Värniku üllatuslik MM-hõbe), 2006 (Šmiguni kaks olümpiakulda vs Andrus Veerpalu olümpiakuld), 2010 (Šmiguni olümpiahõbe vs Nikolai Novosjolovi MM-kuld), 2013 (Novosjolovi MM-kuld vs Julija Beljajeva MM-kuld), 2014 (Rasmus Mägi EM-hõbe vs Erika Kirpu MM-pronks), 2016 (Mägi olümpia 6. koht vs Ksenija Balta olümpia 6. koht) ja 2019 (Kelly Sildaru MM-kuld vs Magnus Kirdi MM-hõbe).