6000 piletita isikut murdsid end 11. juulil tõketest ja turvameestest läbi, et pääseda Wembley staadionile vaatama Inglismaa ja Itaalia finaalmatši. 2000 neist õnnestus staadionile siseneda ning 400 neist visati mängult välja.

Blackstocki paruness Casey juhitud sõltumatu uurimine tuvastas möödalaskmisi kõikide finaalmatši korraldanud organisatsioonide poolt. Ühtlasi leiti, et ka politsei reageerimine sündmustele jäi aeglaseks.

Tormijooksu käigus esines üks isikutest turvatöötajana ning röövis halvatud lapselt turvatooli, eraldades ta oma isast, kellega koos oldi parasjagu teel staadioni sissepääsu poole.

Londoni päästeteenistuse ametnik ütles raportis, et juhtunu tagajärjed oleksid võinud olla "kohutavad" ning sellega oleks päästeameti mõistes halvatud kogu Kesk-London. "Ma võin garanteerida, et me oleksime olnud kollapsi äärel," lausus ta.

Uurimine tuvastas, et tormijooksu käigus toimus 17 puuetega inimeste väravate või tuletõkkeustega seotud rikkumist, "millega seati ohtu fännide ja töötajate elud". Rikkumised ulatusid aega 90 minutit enne avavilet kuni penaltiseeria lõpuni ning mõjutasid ennekõike puuetega pealtvaatajaid.

"Mulle on selge, et me olime lähedal surmajuhtumitele või elumuutvatele vigastustele, potentsiaalselt lausa mitmetele," märkis paruness Casey. "Et sellised asjad veel 21. sajandi Suurbritannias juhtuvad, on tõsine murekoht. Et see toimus meie rahvusstaadionil ja meie jalgpalli 55 aasta suurima mängu päeval, on rahvuslik häbi."

Aluse selliste sündmuste tekkele panid kaks peamist asjaolu: Inglismaa koondise jõudmine suurturniiri finaali esimest korda pärast 1966. aastat ning koroonapiirangute leevendamine. Kaosele aitas kaasa ka ametliku fännitsooni puudumine. Uurimise käigus selgus, et politsei oli valitsuselt mitmeid korda taolise tsooni tekitamist nõudnud.