"Seisan täna silmitsi minu elu senise kõige suurema valega. Olen õppinud Tartu ülikoolis 5 aastat kehakultuuriteaduskonnas. Ligi kümneaastase staaži juures olen treeninguid läbi viinud välitingimustes, võimlates ja ujulas. Keskmiselt annan 47 trenni päevas ja hinnanguliselt on minu treeningule sattunud ligi 300 õpilast. Olen juhendanud üle viie aasta triatloni noorte rahvuskoondist ning hetkel on minu vastutata laskesuusatamise noortekoondise käekäik. Ma ei pea ennast algajaks. Õpilastel, lapsevanematel ja kolleegidel pole olnud isegi õhkõrna pretensiooni ebasobiva kohtlemise osas. Kuni poolteist aastat tagasi esitas üks õpilane minu kohta väga alandava vale," kirjutas ta.

"Kuhu koer on maetud?

Kuna õpilane soovis relvaseaduse vastu astuda, pidin ma seda takistama, sest mina vastutan relvade eest, mida kasutame laskesuusatamises. Toimus sõnelus, mille tagajärjel karjus õpilane mulle „Õpi treeneriks!“ Pärast seda ta enam treeningutel ei osalenud. Aasta oli 2020 ja õpilane oli minemas keskkooli viimasesse klassi. Telefonikõnes, mõnda aega hiljem, selgitasin, et keskkooliharidus on tähtis ja ta pingutaks viimase klassi ära. Ütlesin, et ma ei nõua tipptulemust, seda polnud nagunii sellelt õpilaselt oodata, vaid et ta käituks sportlasele kohaselt. Ta ütles vastu, et minuga ta enam ei treeni. Seejärel teatasin, et sellisel juhul teen koolile ettepaneku väljasuunamiseks, sest kaks õpilast ootasid ukse taga ning nad soovisid kogu südamest treenida siin koolis. Nad ei tahtnud jonnida, vaid treenida. Telefonikõnes jäi viimane sõna siiski temale: „Seda me veel vaatame, kes siit koolist välja lendab.“ Mul ei olnud toona õrna aimugi, mida ta sellega mõtles.

Kutsuti kokku koosolek, kuhu kuulusid kooli juhataja, klubi treener, õpilane ja mina. Õpilasele pakuti varianti kool ära lõpetada, millest ta esialgu keeldus, sest ta oleks pidanud kuuluma minu treeninggruppi, nii nagu kooli põhikirjas on sätestatud. „Me kasvatame siin koolis tulevasi tippsportlasi ja see koht ei ole järelikult sinule,“ ütlesin ma. Seejärel tegin ettepaneku õpilase väljasuunamiseks, millele õpilane reageeris räige valega minu vastu, väites, et mina olevat talle pannud käe jala peale ühisel autosõidul 2018. a sügisel. HAAMRIGA PÄHE. Ta väitis, et sai suure šoki ja ei mäleta sellest rohkem midagi. Kolme päeva pärast kutsusin uuesti asjaosalised kokku ning õpilasele oli tulnud selle ajaga küllaltki detailne, kuid trafaretne kahe aasta tagune lugu „meelde“. Saite õigesti aru – vale avaldamine ei olnud ainult kooli juhile, vaid ka väljaspool kooli töötavale treenerile.

Mida olen enda kaitseks teinud?

Palkasin omale vandeadvokaadi. Tegime politseile minu kohta kuritööteatise. Kuna seekord abi ei osutatud ja kokkuleppele ei jõudnud vastaspoolega, siis kaebasime asja tsiviilkohtusse.

Kokkuvõtteks:

Kas sa oleksid nõus maksma paar tuhat eurot õigusabi kulusid, kuigi sa pole teinud midagi valesti?

Ma tänan siiralt minuga seotud spordialaliite, kooli ja EOK-d mõistva suhtumise eest. Tean, et mainekahju ei olegi võimalik eurodesse panna, sest see on hoomamatu. Mina seisan oma puhta nime eest lõpuni.

Ma tänan oma vanemaid ja lähedasi toetuse eest.

Sponsorid, Teie raha on läinud õigesse kohta.

Lapsevanemad ja sportlased. Te olete minuga turvalises keskkonnas ja võite mulle igal ajal helistada ja kirjutada," lisas Viigipuu.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid