KATKEND SABONISE RAAMATUST | Žalgiris ja alkohol: jõime end veinist silmini täis, unustades üleüldse, et hommikul tuleb lennujaama sõita
(6)
Selles raamatus avaneb Sabonis ehk Sabas, nagu teda Leedus tuntakse, nii sportlase, sõbra kui pereinimesena. Leedu ajakirjanike koostatud raamatus saavad peale Sabonise pereliikmete sõna paljud kaasaegsed ja lähedased, juttu tuleb nii aastatest Žalgirises kui Nõukogude Liidu koondises, karjäärist NBAs ja Euroopas, mängudest Leedu koondise eest. Kõige selle vahel on hulk lustakaid ja isiklikke lugusid, mis kinnitab, et ka legendid on lõpuks ikkagi inimesed. Eestikeelse väljaande jaoks on Arvydas Sabonisega seotud mälestusi jaganud ka rida Eesti korvpalliga tihedalt seotud inimesi.
Raamatus tuleb pikemalt juttu ka võitude tähistamisest, mis käis ikka alkoholi abil.
Järgnevalt üks katkend raamatust:
"Kui me mängu võitsime, tahtsime kogu südamest rõõmustada. Giedraitis (Henrikas Giedraitis, treener ja endine Žalgirise mängija – autori märkus) õpetas kord: „Lähme garaaži, lahendame kolmeliitrise ja pole kellegi asi.” Aga meie ei tahtnud garaaži sügavuses istuda. Milleks üldse pingutada, kui ei või rõõmu tunda? Leedus on selline suhtumine nõukogude ajast jäänud – lõbutseda ei tohi, jumal hoidku. Sellepärast mehed ka garaažiboksides kükitasid. Ainult et ega teagi, mis see parem on – seal garaažiboksis, kus keegi ei näe, või avalikkuses, kus sa ei tee suuri sigadusi, ei saa end ükskõik kuidas näidata. Me polnud ju alkohoolikud. Praegused korvpallurid on teistsugused, nende huvid on teised, aga nad on ka nõrgad – millest nad toituvad?"
Üheksakümnendatel tuli Žalgirisel eriti palju reisida – nii maad mööda kui õhu teel. Mõned lennud on Arvydasele eriti eredalt meelde jäänud:
"Kui me võitsime, siis tähistasid treenerid koos meiega. No ja miks ei peaks tähistama, on ju töö tehtud. Kord mängisime Gruusias. Meile ei tähendanud see mäng midagi, aga grusiinidel oli vaja tingimata võita. Nende treener oli isegi Isa (Vladas Garastas – autori märkus) juures käinud palumas, et annaksime mängu ära. Isa rääkis seda meile, aga meie ainult naersime: „No lõpetage naljad, me isegi ei tea, kuidas seda teha.”
"Mäng algas, mängime, mängime ja … saimegi ehk ühe punktiga pähe. Läksime hotelli tagasi, sõime, istume, vaatame, kuidas grusiinid Tbilisis ümber Adžaaria hotelli ringe teevad. Käed autoakendest väljas, signaalid üürgavad. Üks pirukapütt sõitis hotelli ukse ette ja hakati mingeid kaste tassima. Tol korral elasin koos Krapasega. Kuuleme ukse taga kobinat. Avame ja seal on grusiin kahe veinikastiga. Ja ütleb: „Aitäh, mehed, tegite kõik nii ilusti, et keegi ei saanud midagi aru.” Garastasele annab kätte ühe sokusarve, mulle teise, Seržasele (Sergėjus Jovaiša) kingib mägedest alla tulnud sõber kinžalli. Kuna pudeleid ei võinud lennukiga vedada, valasid grusiinid veini härjanahast burdjukkidesse (veinikott – autori märkus). Me siis sellest rõõmust jõime end veinist silmini täis, unustades üleüldse, et hommikul tuleb vara tõusta ja lennujaama sõita. Sinna jõudnud, kadus Seržas ära. Keerame nurga taha ja seal ta ongi – valab reisijatele veini. Miilitsad astusid ligi, patsutasid õlale: „Ai, Žalgiris … hea meeskond.”
"Kogu veiniga lasti pardale. Lennukis tõmbasin sarve välja, aga sellesse mahub kaks pudelit, sarv rändas pikalt mööda lennukit. „Treener,” ütleme, „andke teine.” Kaks veinisarve lennukis, sakuska, algasid tantsud, stjuardessid karjusid hääle ära, aga ega meie ei tantsinud, grusiinid ju. Sel moel lõbutsedes me Moskvasse naasimegi. Nagu me ka mängu maha müüsime. Veini eest."
----
Laisvė Radzevičienė, Vytaras Radzevičius
ARVYDAS SABONIS. 11 PEATÜKKI SUURIMA LEEDUKA ELUST
Tõlkinud Tiina Kattel
Toimetanud Lea Arme
Kujundanud Villu Koskaru
Kõva köide, 264 lk
Formaat 143 x 215 mm
Kirjastus Tänapäev
