Kas mõtlesite pikalt, enne kui otsustasite Cosmose etteotsa astuda? Mis mõjutas selle otsuse tegemist kõige rohkem?

Ilmselt on põhjuseid mitu. Esiteks lõpetas oma endises formaadis eksisteerimise klubi Nikars, kus olen pikki aastaid töötanud, alguses peatreenerina, seejärel direktorina. Pärast meistrivõistluste hooaega hakkas meeskond esiliigas mängima, mõistagi läksid paljud mängijad minema. Meeskonda juhtinud Portugali spetsialist lahkus samuti meeskonnast ja vastavalt lõpetasin oma tegutsemise klubis ka mina. Pärast seda tegin koostööd Läti Jalgpalliliiduga, koolitades treenerite kursustel kohalikke spetsialiste litsentseerimise ja väljaõppe eesmärgil. Viimase kahe aasta jooksul oli see minu jaoks ehk ainsaks ühenduslüliks saalijalgpalliga.

Teiseks – oleme Cosmose presidendi Boriss Šipunoviga tuttavad juba 15–20 aastat, oleme ammused sõbrad ja viimase aasta jooksul püüdis ta üsna sageli mind veenda saalijalgpalli naasma. Tegelikult on Boriss ka varem mind Cosmosesse kutsunud. Mõnikord sõitsin kohale ja viisin läbi mõned baastreeningud, suhtlesin treeneritega, kes tol ajal klubis töötasid. Võib öelda, et täitsin klubi konsultandi rolli. Olen meeskonda kaua jälginud, olin nende edenemisega Eesti meistrivõistlustel kursis. Enne uue hooaja algust aga tegi Boriss mulle taas pakkumise ja veenis vajaduses keskkonda vahetada ning koos perega Tallinna tulla.

Tuleb välja, et Cosmosega olete tuttavad juba piisavalt pikka aega. Olete Eesti jalgpalli varem üldiselt ka jälginud?

Rõhutan, et Cosmoses on viimaste aastatega terve põlvkond vahetunud, seetõttu tuli meeskonnaga praktiliselt algusest peale tutvuda. Mis puudutab Eesti saalijalgpalli, siis olen sellest muidugi palju kuulnud. Mul oli ettekujutus selle tasemest, kuna asusime naaberriikides ja Eesti võistkonnad käisid sageli meie juures erinevatel turniiridel mängimas, nii klubide kui ka rahvusmeeskondade tasemel. Eesti koondis, kuhu kuulus muuseas palju Cosmose mängijaid, on sattunud Lätiga ühte valikgruppi, mistõttu olen Eesti saalijalgpalluritega üsna sageli kohtunud. Ekstra ei ole ma Eesti meistrivõistlusi jälginud, kui, siis võisin ainult mõnda Cosmose mängu vaadata, kuid seda tuli ausalt öeldes harva ette. Peamiselt sain kogu info ja uudiseid Borissi käest.

Kuidas kulgeb mängijate kohanemine uute nõudmistega? Kas teil on juba kogunenud muljeid esimestest töötatud kuudest?

Kohanemine toimub veel pikka aega, kuna mängijad ei olnud veel kindlasti valmis sellisteks nõudmisteks ja distsipliiniks, mida olen nendelt esimesest päevast peale nõudnud. Juurutan meeskonnas enda filosoofiat ja nägemust mängust, sealhulgas puudutab see ka distsipliini. Leian, et see on täiesti normaalne protsess: kui meeskonda tuleb uus treener, siis muudab ta korda, millega mängijad on enne teda harjunud olnud, muutub nii treeningprotsess kui ka taktika. Seetõttu on uute nõudmistega kohanemine alles käimas, mängijad ei olnud sellisteks muudatusteks valmis. Võimalik, et keegi on isegi saanud šoki sellest, et treeninguid hakkas olema rohkem, need muutusid tunduvalt intensiivsemaks ja nõudmised treeningute ajal on oluliselt kasvanud. Lisaks sellele on treeningud muutunud ka sisuliselt, nüüdsest ei ole tegemist ainuüksi parketi-, aeroobika- ja fitnessklubi treeningutega, lisandusid trennid basseinis ja vesiaeroobika. Kui varem oli see mängijate jaoks meelelahutus – käia saunas, veidi ujuda, siis nüüd on see täisväärtuslik füüsiline töö.

Möödunud nädalavahetusel võttis Cosmos osa iga-aastasest Narva Futsal Cupi turniirist, mille raames kohtus Narva Unitediga. Teie meeskond saavutas võidu tulemusega 2 : 1, kuidas teile mäng sisuliselt tundus? Mis meeldis, mis mitte nii väga?

Eelkõige ei meeldinud see, et oli keeruline täiskoosseisu kokku saada. See on üleüldine probleem Eesti saalijalgpallis, isegi Narva United kogus kodumängus osalemiseks kokku kõigest seitse väljakumängijat. Kuid tegemist on ju viimase kontrollmänguga enne uue hooaja algust! Cosmos sõitis kohale üheksa väljakumängijaga ja kahe väravavahiga, ehkki nimekirjas on meil üle 20 mängija. See tõstatab taas distsipliini küsimuse ja kõneleb Eesti saalijalgpallurite suhtumisest treeningutesse ning mängudesse.

Mis puudutab mängu sisu, siis oli momente, mis mulle meeldisid. Esiteks see, et lasime endale lüüa vaid ühe värava ja sedagi individuaalse vea tõttu. Kokkuvõttes ei lubanud me Narval enda värava juures palju momente tekitada. Tegime palju tööd mänguga kaitses, seega just seda tahakski esile tuua. Episoodid löödud väravatega olid samuti treeningutes lihvitud töö tulemus, mitte mingi kaootilise mängu tagajärg – ka see on üks positiivne moment. Episoodis esimese väravaga harjutasime sarnast palli ülevõtmist vastaselt. Teise värava lõime pärast nurgalööki, sellist olukorda valmistasime samuti ette ja meestel õnnestus selle elluviimine mängu ajal hästi. Kuid igal juhul on meil väga palju tööd veel ees, hakkame analüüsima üksikuid episoode, püüame mängu kvaliteeti parandada.

Alustate oma hooaega mängust Rummu Dünamoga, millele järgnevad kaks järjestikust mängu kõrgliiga uustulnukatega. Kuidas arvate, kas selline sujuv sisenemine hooaega, mängides mitte väga tugevate meeskondadega, on Cosmosele kasuks või eelistaksite kohe mängida kellegagi favoriitidest?

Seda olukorda saab kahtepidi tõlgendada. Mõistagi, liidritega tahaks mängida hiljem, kuna selleks, et treeningutes tehtud tööd täisväärtuslikult ellu viia ja valmistada meeskonna mäng ette nii, nagu mina seda tahan, on vaja aega. Seega, mida hiljem me favoriitidega mängime, seda rohkem on meil aega mängu mustri planeerimiseks. Teisest küljest oleme juba mänginud hooajaeelse mängu Narva Unitediga. Nemad aga kuuluvad liidrite gruppi ja selle kohtumise järgi otsustades oleksime me võinud ka favoriitidest alustada. Ühtlasi oleks saanud siis mingil määral hinnata ka praeguseks hetkeks tehtud tööd.