Avo Keel avameelselt: lootsin suuremat tööd ja tähelepanu Läti võrkpalliliidu poolt

Betsafe’i podcasti uue episoodi külaliseks on võrkpallitreener Avo Keel. Läti koondise EM-il kaheksandikfinaali viinud eestlane avaldab, mida ta arvab sealsest võrkpallimaastikust ja kuidas see Eestist erineb. Selgub, milline on tema ambitsioon lähiaastatel treeneriametis jätkata, kuidas hindab alaliidu toimimist ja millised on spordiala suurimad väljakutsed.

Septembris Eestis toimunud võrkpalli EM-i finaalturniiri avamängus Läti koondise võidule viinud Keele sõnul oli see ühe unistuse täitumine. „Vahet pole, kes vastane oleks olnud. Sattus Eesti ja eks see võidule vürtsi juurde annab,“ sõnas Keel Betsafe’i podcastis.

Hooajale tagasi vaadates arvab Keel, et koondis oleks Läti alaliidu poolt tahtnud rohkem tähelepanu. „Nägime ülemusi ääretult vähe – kui võrdlen kahe riigi alaliidu presidenti, siis pole küsimustki. Sinna minnes lootsin suuremat tööd nende poolt. Mingi ametlik tänamine on vist plaanis, aga EM-ilt koju saabudes tegi meedia oma tööd ja sellega asi piirduski,“ ütles ta ning sõnas, et meeskonnal oleks seda huvi kindlasti vaja olnud.

2017. aastast Läti võrkpallikoondist juhendanuna on eestlane ka sealse keele piisaval määral suhu saanud, EM-i finaalturniiril võis teda isegi näha Läti hümni laulmas. „Hümni pähe õppimine on minu jaoks elementaarne ning võrkpalliteemalistest jutuajamistest saan ka Läti keeles aru. Kuigi pole kunagi võtnud eesmärgiks seda täiesti selgeks saada,“ sõnas ta.

Eesti võrkpalliolukorrast rääkides ütles Pärnu Võrkpalliklubi peatreener, et neli satsi mängimas ei ole hea olukord. „Ma pole noorte võrkpalli tundja ja puutun nendega vähe kokku, aga tüdrukuid on selgelt rohkem kui poisse. Äkki peaks föderatsioon selle peale mõtlema ning olema vähem koondise keskne – nende pärast pole vaja muret tunda,“ ütles Keel.

Vaatamata sellele, et treener peab ennast noorte võrkpalli teemal võhikuks, on tal mõttes paari aasta pärast just noored enda käe alla võtta ning spordialas tippu viia. Keele sõnul ei ole tema eesmärk olla peatreener, vaid isegi tahaks teise treeneri tööd proovida – järgida metoodikat ja olla toetav jõud. „Ma ei ole varjanud seda, et need kes tegelevad algajatega, peavad kõvad tegijad olema, see pole lihtne töö. See näitab ka, miks ma tunnen ennast noorte treenimisel ebakindlalt, mul puudub pedagoogiline haridus ja olen harjunud olema mängijana tipus, kus pole mingit viisakust,“ sõnas ta.

Mis siiski on motiveerinud teda aastaid treeneritööd tegema? „Ju siis meeldib. Ma ei ole selline tüüp, et teeksin seda, mis ei meeldi. Võib-olla ainult naise soovil kaevan peenart pikemaks, aga saali minema keegi mind ei sunni.“

Kuigi poliitikas lööb Keel kaasa ja hoiab ennast teemaga kursis, siis näiteks EOK ridadesse ei ole teda keegi kutsunud. „Ma ei tea EOK-st midagi, pole seni huvi tundud ja keegi pole kutsunud ka. Ma ei väida, et oleksin valmis kaasa lööma, aga tahaksin selle struktuuri ja toimimist enne uurida. Alaliidus olen vaheperioodidena juhatuses olnud, aga ei pidanud seda enam vajalikuks. Mis kõige tähtsam, president on aktiivne ja hasartne,“ ütles Keel ning lisas, et võib-olla on võrkpalliliidu fookus suunatud liigselt koondisele ning tähelepanu ei ole jätkunud sealt allapoole.

Eestis mängivatel võrkpalluritel on tema arvates perspektiivi, aga vaja on pääseda välismaale mängima, sest kohalikul tasemel sellega ära ei ela. Kus on aga Eesti võrkpall Keele hinnangul kümne aasta pärast? „Arvan, et koondisega ei ole asjad kehvasti – meeste omaga vähemalt. Klubide teemal ei ole tõenäoliselt pilt kõige parem.“

Avo Keele arvates jätkab Eesti koondis praeguse peatreeneriga vähemalt kaks aastat ning temal ambitsiooni seda kohta võtta ei ole. „Sel ajal sõidan lastelastega ATV-l, tegelen noortega ja õpetan elutarkusi. Kui peaksin välismaale veel liikuma, siis see hetk peaks tulema kohe. Kahe-kolme aasta pärast ei usu – ma olen nii mugav inimene.“