Maailma karikavõitjaks kroonitud Priit Biene: ma ei oodanud sel aastal võitu
Kaheteistkümnest võistluspäevast võitis Biene tänavu seitsmel päeval. Kuigi maailma karikavõidu kindlustas esimese eestlasena selle tulemuseni jõudnud Biene juba nädala eest Portugalis toimunud eelviimasel etapil, tegi ta kaasa ka viimase võistluse Prantsusmaal.
Nii laupäeval kui pühapäeval sõitis Biene oma klassis Open 4 takti välja neljanda aja. Laupäeval võitis selles klassis prantslane Corentin Poutignat, pühapäeval oli kiireim ungarlane Norbert Zsigovits. “Prantsusmaa oli minu jaoks väga keeruline etapp,” selgitas Biene. “Ma ei oska põldu siledalgi maal sõita, aga siin olid põllukatsed mägedes. Tiitlivõidust hoolimata pingutasin ikka, kuigi riske võtsin seekord vähem.”
Nii Biene meeskonna juht, kakskümmend aastat MM-karusellis kaasa teinud rootslane Joakim Johansson kui tema mehaanik Jaan Roolaan iseloomustavad 24-aastast noormeest kui sihikindlat sportlast, kes ei loobu, kui tekivad esimesed tagasilöögid. “Sel aastal on siis palgamaksmise aeg,” ütles Roolaan. “Ma tean, kui rasket tööd Priit on teinud, nüüd näen, kui õnnelik on tema ja ta perekond. Ka meeskonnal on tema üle väga hea meel.” lisas Johansson, kellele Biene jäi silma 2018. aastal Itaalia MM-etapilt, kui noormees seal erasõitjana ja ühe sõbra abiga osales. Johansson teeb Bienega koostööd kolmandat aastat.
Priit, kuidas sa iseloomustaksid Prantsusmaa etapi rada?
Rada on hea. Arutasime just meeskonnakaaslastega, et terve see kaks ja pool tundi ei vaata kordagi kella ega oota, millal ring juba lõpeb. Katsed väga ei varieeru, kross ja enduro on veidi erinevad, aga enduro ja ekstreem on siin üsna sarnased.
Palun nimeta oma taustajõud, kes on sinu edule kõige enam kaasa aidanud?
Minu pere on A ja O. Kõik algab kodust, minu vanematest, õest, tüdrukust. Kui mul ei oleks heas mõttes nii hullu peret, siis ma ei oleks ka nii kaugele jõudnud.
Minu pere number kaks ehk Rootsi pere on Johansson MPE meeskond, kes kõik on minu heaks nii palju tööd teinud.
Mida pead oma edu kõige olulisemaks aluseks?
Vist põikpäisust. Mingil määral seda, et ei oodanud sel aastal võitu, vaid kohta top 3-s ja suutsin kogu aasta sõita enam-vähem normaalselt.
Räägi veidi oma igapäevaelust: sa ei ole ju tegelikult sportlane, kes 24/7 ainult treeningule ja võistlustele saab pühenduda?
Kolm korda nädalas ärkan kell 5 üles, 6.30 lähen trenni ja kell 8 tööle. Ülejäänud päevad, kui trennis ei käi, käin lihtsalt tööl. Mul on elukaaslane, hetkel ma ei õpi.
Su meeskonna juht Joakim Johansson ütles, et kõik on kinni peas: kui otsustad, et saad maailmameistriks, siis nii ka läheb. Kas sina oled selle otsuse enda jaoks teinud?
Kui sa seda võitu oma vaimusilmas ette ei näe, siis seda ka ei juhtu. Kui otsustad saada maailmameistriks, siis suure tõenäosusega ka tuled.
Soomlastel on enduros lugematu hulk tippsõitjaid ja maailmameistreid. Mida eestlased peaksid teisiti tegema, et jõuda põhjanaabritega samale tasemele?
Natuke arvan, et Eestis algab kõik koos treenimisest ja koos tegemisest. Meil teevad praegu kõik omaette, kedagi teist punti ei võeta. Ma arvan, et koos tegemine on see, kust me võiks seda kõike alustada.
Kuidas teie meeskonnas sõitjad omavahel üksteist toetavad?
Suur toetus on ka sellest, et meil on vaba õhkkond, kõik saavad nalja visata. Kui käime radu jalutamas, siis kõik räägivad, mis on rasked kohad, mida võiks kuskil teha. Muidugi oleme ka konkurendid, aga enduro on veidi teistsugune ala, me ei sõida mees-mehe vastu,
vaid võistleme kellaga, seepärast aitame üksteist palju.
Kas kehtib põhimõte, et kui sina annad nõu, saad ise nõu vastu?
Mitte alati, aga kõik saavad kuskilt küsida ja keegi on ikka targem ja annab nõu.
Kui palju on meeskond sind võistluspsühholoogia vallas aidanud?
Kui ma kolm aastat tagasi nendega alustasin, olin kuumaverelisem. Kui midagi läks halvasti, elasin seda hullemini üle. Joakim ütleb, et kui viga on tehtud, siis ei saa sinna enam midagi parata. Tuleb vaadata ette ja anda endast kõigest hoolimata parim.
Viimane küsimus: MK tiitel on käes, kuhu edasi?
Eks ole näha.
