Naiste tipptasemel mäng läks kalliks maksma. „Kaotasin kinnisvara ja oma raha”

Kohila võrkpalliklubi Euroopa kaardile viinud ja seeläbi võlakeerisesse sattunud Ingrid Kangur ei kahetse otsust, kui mõtleb võrkpallile. Aga enda elule mõeldes kahetseb kindlasti.

Milline Eesti võrkpalliklubi pääses esimesena Meistrite liiga kvalifikatsioonis avaringist edasi? Tänavu sai sellega hakkama Tartu Bigbanki meeskond, kuid juba viis aastat varem suutis seda Kohila VK / E-Service. Veidi üle 3000 elanikuga alevi spordiime taga oli Ingrid Kanguri entusiasm.

Mis on viie aasta jooksul juhtunud? Kohilast tuule tiibadesse saanud Kertu Laak on valitud neljal aastal järjest Eesti parimaks naisvõrkpalluriks. Rahvusnaiskond pääses EM-finaalturniirile. Vollerahva sõnul tuleb sellest saavutusest suurt osa pidada Kohila ja Viljandi Metalli teeneks. Kangur peab aga endiselt tegelema võlgadega ja tema maine on tõsiselt kannatada saanud.

Kangur oli nõus rääkima LP-s sellest keerulisest loost oma versiooni. Kuidas heast soovist sai võlapöörises rapsimine, mis tõi kaasa palju pahaseid laenuandjaid ja kohtuvaidlusi.

Tegu oli lumepalliefektiga: üks asi viis teiseni ja hakkas kasvama. Kogu nõiaring päädis eelmisel sügisel sellega, et ansambel Terminaatori eestvedaja Jaagup Kreem süüdistas pärast Kohilas ärajäänud kontserti Kangurit petmises. „See oligi täpp i-le. Oli õudne viieaastane tsükkel, pärast on järjest paremaks läinud,” lausub Kangur. Ta lubab kõik võlad klaarida.

Talendikas Laak motiveeris

Kas ta kahetseb, et võrkpalliasja nii suurelt ette võttis?

„Ei kahetse... otseselt,” kinnitab 50-aastane Kangur. „Kahju olen küll kõvasti rohkem saanud kui kasu. Tegime seda laste pärast. Läksime Kohilaga ka Eesti ja Balti liigat mängima, et Kertul ja teistel oleks väljund. Kuna klubis oli nii palju lapsi (kõrgajal 160 kandis – M. R.), ei tahtnud neid teistele anda, soovisime ise proovida. Kogemus, mille andsime noortele, oli hindamatu. Juba selle pärast ei tule kahetseda. Kertu sai tuule tiibadesse. Tõsi, ta oli nii andekas, et oleks võib-olla niisamagi saanud. Ja Kohila elas!”

Tallinnast pärit Kangur alustas võrkpallitreeninguid kolmandas klassis Ellen Liigi käe all, seejärel suunasid teda Küllike Koha ja Eva Pruel. Ise Kangur meistriliiga tasemel mänginud ei ole. Kui noorteklassis muutus harjutamine tõsisemaks, läks rahutu hing pinginaabriga hoopis rahvatantsuringi. „Ei tea siiani, mis pähe lõi. Treener käis kodus, palus, ähvardas, lubas suuri asju. Võistkonnakaaslased olid õnnetud. Ema kaudu prooviti mõjutada,” meenutab Kangur kannapööret.

Uuesti leidis ta võrkpalli siis, kui oli juba emaks saanud ja Kohila lähedale Rabiverre kolinud. Kangur töötas toona õpetajana ja hakkas andma ka võrkpalliringi. Ehkki Kohilas domineeris korvpall, hakkas võrkpall aasta-aastalt laienema. Kangur meenutab, et hakati lastega võistlustel käima: esmalt kaotati kõik mängud, siis jäi üksikuid geime pihku, siis tuli esimene võit.

„Kohila VK noorteklassi tähelend algas, kui Kertu Laak ja Karmen Mereküla jõudsid U12 vanusesse,” pajatab Kangur. „Uskumatu tandem, pinginaabrid, neid peeti Eesti parimateks noorteklassi sidemängijateks. Nende vanuses (1998) ei jäänud me viies klassis (U12, U14, U16, U18, U20) kordagi medalita.”

Häid kohalikke neiusid oli teisigi (Hanna-Loore Õunpuu, Katleen Kangur) ja otsustati meistriliigasse minna. Asjad langesid kokku: kuna Viljandi Metall lõpetas tegevuse, oli Peeter Vahtra vaba ja temast sai Kohila peatreener. Oli häid sponsoreid, kellele Kangur on siiani tänulik. Kohalikest noortest ja kogenud Eesti tipptegijatest komplekteeriti tugev võistkond.

Kohilast sai võrkpalli uus jõukeskus, järjest võideti Eesti meistrivõistlused (2014–2017) ja Balti liiga (2014–2016). Kohila imelast Laaki käidi spetsiaalselt imetlemas. Kui Kohilal oli sõpruskohtumine tugeva Kasahstani klubiga, sooviti andekas mängija kohe kaasa võtta, pakkudes kuupalgaks summa, mis olid võrdne Kohila spordihoone administraatori aastateenistusega.

„See kõik innustas ja sütitas edasi liikuma,” selgitab Kangur, kuidas küpses plaan minna eurosarja. Nii saigi ambitsioonikas idee teoks ja Kohilas pakuti kohalikele haaravat tipptaset. Kahe hooaja jooksul mängiti Meistrite liigas, CEV Cupil kui ka Challenge Cupil, Kohilasse reisisid tiimid Sloveeniast, Serbiast, Montenegrost, Saksamaalt ja Iisraelist. Väärtuslikku karastust said koondislased Laak, Julija Mõnnakmäe, õed Nette ja Eliisa Peit, Laura Parts, Silvia Pertens ja teised.

Eelarvesse tekkisid augud

Mündi teine pool oli finantsasjad. Kulud muudkui kasvasid. Rahaasjad venisid teinekord varemgi, finantsdistsipliin polnud parim, kuid korralikult kärises eelarve katki vahetult enne esimest Meistrite liiga matši.

„Euromängudeks oli raha olemas – osaliselt ette lubatud, reaalselt ei olnud, aga teadsime, et saame,” sõnab Kangur. „Euromängu kulud olid kolossaalsed, üks mäng keskmiselt 10 000 eurot. Täpselt sellest summast jäime vahetult enne mängu ilma. Kõik vajas aga maksmist, tuli ajada 10 000 eurot imekiiresti kokku. Valisime selle tee, et ei survestanud sponsoreid, püüdsime kähku laenata.”

Kohila naised suutsid kahe mängu kokkuvõttes Montenegro klubi Luka Bari üle mängida ja järgmisse ringi pääsemine tõi uusi kulutusi. Samal ajal kukkus veel kaks tuluallikat ära, eelarveauk kärises 30 000-euroseks. „Kohila vald toetas meid tänu toonasele vallavanemale Heiki Hepnerile, kuid siiski võrreldamatult vähem kui naabervald oma korvpalli. Aga kuna poliitiline olukord oli vallas, nagu oli, siis summa, mida oli vald meile enne maksnud, otsustati ära jätta. Kolmas hoop tuli Raplamaa Omavalitsuste Arengufondilt, kust olime saanud samuti enne toetust, aga seekord jäime napilt joone alla. Kolm suurt summat järjestikku kaotada, samal ajal olles ise aina edukamad, tundus mõistusevastane.”

Tagantjärele võib arutada, mida saanuks teisiti teha. Kangur tunnistab, et ei uskunud lõpuni, et naiskond jäetaksegi hätta. Ta pidanuks probleemidele reageerima kiiremini ja konkreetsemalt. Kangur arvab, et pidanuks toetajatele olukorra tõsiduse puust ja punaselt selgeks tegema. Olema pealetükkivam, küsima kas või avalikult abi. Ühtlasi võinuks juba varem kõik lubatud toetused klubi arvele nõuda, mitte üksnes sõnu uskuda. Klubi viimasel hooajal meistriliigas (2017/18) tulnuks leegionäridest loobuda.

Aga kuna oli vaja kiiret lahendust – palgad vajasid maksmist, uued arved tasumist –, võttis ta laene. „Laenasime, kust saime. See oli nagu mitmepealine lohe: ühe said lahendatud, kolm tuli asemele. Seejuures hakati kahtlustama, et vassin, annan alusetuid lubadusi. Tegelikult olid lubadused seotud lootusega saada raha kohtadest, kust olime varemgi saanud, kuid need kadusid. Seetõttu tuligi anda üha uusi tähtaegu. Tegin ise, mis suutsin. Müüsime marju, saime mõned väga head kuud, siis aga tuli kuskilt tagasilöök. Näiteks kadus mul Tallinnas rahakott suure summaga, mis oli marjade ostmiseks mõeldud, ja jälle olime püsti hädas. Ja nii edasi, viis aastat väga suure surve all, kodune elu kannatas. Peale kõige muu hakati meid kohtutäituritega survestama. Maksime paljud võlad tagasi mitmekordselt. Kõige markantsem näide oli see, kus 4000 eurost sai 12 000. Uskumatu, mis võib toimuda Eesti vabariigis. Lõpuks taheti minna mu mehe metallitöökoja kallale ja olime sunnitud ise laenama, et töökoda alles jääks.”

Küll aga jäädi ilma kinnisvarast. See on Kanguri sõnul valus teema, millest ta lähemalt rääkida ei soovi.

Ta jätkab: „Siis tundus neljale suurele sponsorile kahtlane, kuidas nii palju raha kulub. Ja mismoodi tuleb eurosarjas kohtunikele maksta sulas päevaraha ja mitte vähe. Kahele kohtunikule ja supervisor’ile tuli maksta sulas – 250 eurot päev, kõigile kolme päeva eest.”

Kontrollkõne Tartu Bigbanki meeskonda annab kinnituse: see jutt vastab tõele, kohtunikega arveldatakse eurosarjas endiselt sularahas, ainult summad on kasvanud.

Lumepall jätkas veeremist. „Tuli tagasilööke ka omade seast. Selle asemel et oodata veel paar kuud, mil saab makstud 3000-eurone võlgnevus, löödi n-ö nuga selga ja sellest sai 14 000, see on küll maksmata siiani,” tunnistab Kangur. Ta ei taha sedagi lugu pikalt lahata. Lühidalt oli nii, et Kohila klubisse palgatud noortetreener, kellel oli palk saamata, sai pakkumise koos õpilastega teise klubisse üle minna. Nii läkski, Kanguri üllatuseks andis võrkpalliliit loa ning Kohila jäi ilma kasvandikest ja 40 poisi pearahast.

Viimane piisk oli Kohila sügispidu, kus pidid esinema Terminaator ja Shanon. Kangur oli teinud valearvestuse ega suutnud bändidele antud lubadusi pidada ja ette maksta. Kui Terminaator ei saanud raha üldse, siis Shanonile maksti Kanguri kinnitusel peaaegu 4000 eurot.

„Rahvast oli palju. Kui nad oleksid esinenud, oleksime kindlasti saanud nii mõnelegi võlad tagasi maksta. Ausalt öeldes Shanon pole ka normaalne. Meie kokkuleppe rikkumine oli see küll, et me ei suutnud õigel ajal ette maksta. Aga ta oli nõus, et maksan kohapeal. Läksin just viimast osa tooma ja tagasi tulles neid ei olnudki,” räägib Kangur.

Kontsert jäi ära ja leping lubas Shanonil raha endale jätta. „Ole õiglane ja maksa see raha tagasi, mina pean piletid niikuinii tagasi maksma. Või mängi siis natukenegi! Aga ei, see oli täielik ülelaskmine,” arvab Kangur. „Piletite raha on siiani maksmata, kuid loodan siiski, et saame ka need asjad kuidagi klaaritud.”

Kangur: ma pole valenime kasutanud

Kohila sügispeoga on seotud veel üks huvitav nüanss: Jaagup Kreemi väitel kasutas Ingrid Kangur temaga suheldes nime Ingrid Kannel.

„Terminaator lisas õli tulle, väites, et ma olevat petnud ja talle kirjutanud Ingrid Kanneli nime all. See levis Facebookis, tõi mulle üüratu mainekahju,” lausub Kangur. „Kõik on dokumentaalselt tõendatud, et kirjutasin enda nime alt. Kust Jaagup Kreem selle võttis, ei tea siiani. Robert Sarv andis asja pressinõukogusse ja seal leiti, et ega sellest pole midagi, kui artist eksis ja laimas avalikult internetis.”

Võlgu on ikka veel

Jõuame tänapäeva. Kangur jätkab Kohilas treeneritööd, abikaasa Oolega tegutsetakse perefirmas. Kasvatatakse ka kanu, neid on koguni 300. Klubis on nii noortegrupid kui ka 20-liikmeline harrastajate punt, mängitakse rahvaliigas.

Muist võlgu on ta klaarinud, aga neid on endiselt. Ja palju.

„Tegelikult soovitati, et lase klubi pankrotti, päästa oma nahk,” kõneleb Kangur. „Olen seda meelt, et kui on laenatud, tuleb tagasi maksta. Mu tagala on mu pere, kolm tublit last, kolm lapselast, toetav ema ja väga toetav abikaasa, kes on minu kõrval ka tulest ja veest läbi tulnud, on juba olnud alla andmas, kuid mitte murdunud. Tahan tänada ka oma ema, kes on mu kõrval olnud kui kalju. Ma pole allaandja tüüp. Olen õiglane, ei jäta neid võlgu kuhugi ripakile, ükskõik kui kaua aega läheb. See on päästnud selle olukorra mu enda jaoks, mõni teine oleks ehk surnud selle kõige peale. Olen kindel, et elan nii kaua, kuni saan makstud, see on põhimõtteline küsimus. Meil on mõtteid, kuidas suurendada äritegevust, loodan väga, et õnnestuvad.”

Lüütsepp: kui jääd võlgu, ära peida pead liiva alla

Produtsent Taavi Lüütsepale jäi Ingrid Kanguriga asjaajamisest suhu hapu maitse, eriti pettus ta Kanguri käitumises.

2018. aastal mõistis Pärnu maakohus Lüütsepa ettevõttele Baltic Broadcasting OÜ Kohila klubile osutatud teenuste eest välja 3406 eurot. Kohtutäitur menetleb asja siiani, aga Lüütsepa sõnul ei ole mingit lahendust oodata. Küll aga sai ta kohtu kaudu tagasi isiklikult Ingrid Kangurile antud 2000-eurose laenu, mis oli kirjaliku lepinguga fikseeritud. Kokku pöördusid kohtusse kuus heauskset laenuandjat.

Lüütsepa sõnul küsis Kangur raskel ajal lühemaks ajaks laenu, et saaks oma mitmele äriideele kapitali, millega võlgu klaarida. Kõnealusel juhul oli mõtteks tuua Peipsi äärest sibulaid ja muid põllumajandusprodukte, et need Tallinnas tulusalt maha müüa. Tegu pidi olema kasumliku ettevõtmisega, mis aitavat ka Baltic Broadcastingu võlga tasa teenida. Läks aga teisiti: pärast laenu tagasimakse aega Kangur keerutas ja venitas ning lõpuks ei saanud Lüütsepp Kanguriga enam üldse kontakti.

„Usun inimestest ikka head ja saan aru, et kõik alati ei õnnestu, midagi läheb untsu ja jäädakse võlgu. Ma oleksin nõus olnud ka lihtsalt toredaid Kohila võrkpallureid 2000 euroga aitama, kui küsid ja räägid ausalt, aga ära vassi, valeta ja skeemita, see ajab harja punaseks,” lausus Lüütsepp. Tema meelest olnuks aus tunnistada, et asi läks metsa, klubi varanatuke maha müüa ja kõikide võlanõudjate vahel ära jaotada.