Meieri kinnitusel pole mitte keegi mootorrattaga nii kõrgete hoonete katustel hüpanud. “Varasem rekord on aastast 1989, hüpe toimus 16-kordse maja katuselt Las Vegases. Trialisõiduks mõeldud mootorrattaga käiakse trikkide tegemise asemel peamiselt metsas kivide, kändude ja juurikate vahel turnimas ja sõidutehniliselt keerukaid probleemipüstitusi lahendamas,” ütles ta.

“Kujundlikult asjale konteksti andes on trialisport nagu mägironimine, aga motikaga. Kuna hoovõtuks on väga vähe ruumi, siis on antud ratas oma äkilisusega ainuõige valik, üldiselt kasutatakse pikkade hüpete sooritamiseks krossirattaid. Proovin seal katusel sisuliselt mägironimise varustusega langevarjuhüpet sooritada,” tõi Meier paralleeli.

“Olen Swissotelile väga tänulik, et neis leidus julgust ja mängulisust selle mõttega kaasa tulemiseks ja Salva kindlustusele, mis aitas meie tehnilisel tiimil kõik riskid hoolikalt läbi kaaluda.”

Swissoteli turundusjuhi Kulla Kroon sõnul tuli ettevõte pärast tehniliste nüansside täpsustamist mõttega kaasa suure elevusega. „Idee tundus meile esialgu väga pöörane, kuid samas oleme väga uhked, et on olemas inimesi, kes viivad just sel moel oma oskuste lihvimise ja näitamise täiesti uuele tasemele. Meil on hea meel, et saime võimaluse sellele kaasa aidata.“

Triki sooritamiseks on sportlasel ainult üks katse.” Valmistusin selleks suvel metsa püsti pandud hüpperämbil, kuni jõudsin veendumuseni, et olen 117 meetri kõrgusel õhulennu sooritamiseks valmis nii tehniliselt, füüsiliselt kui eelkõige vaimselt,” ütles Meier.

Ta lootis, et uued tehnilised, oskuslikud ja sisulised väljakutsed aitavad kõigil noortel sportlastel mõista, et tegelikult pole nende ega ka valitud spordiala arengus piire olemas. “Eesti kohalik motospordi skeene on siiani väga kindlate alade põhine. Triali kogukond on pisike, aga visa just nii nagu ala nõuab ning oluline on, et tuleks juurde pühendunud noori, kelle saavutused Eesti motospordi kuldajastut edasi kannaksid.”

Keity Meieri eneseületus jäädvustati kaheksa kaameraga ja koostöös koreograafide, artistide ja produtsentidega sündis sellest narratiivselt, muusikaliselt ja videokunstiliselt omanäoline portreekollaaž, milles mõtiskletakse kunsti toel piiride nihutamise üle laiemalt. “Tänan südamest Sten Õitspuud, Kristel Alliksaart, Elina Masingut, Florian Wahli ja Sofia Kruusamäge, kes on toonud sellesse projekti ääretut loomingulisust.”

“Tänu nende toele on mul võimalik inimesi julgustada ja näidata, et eesmärkide poole püüdlemise teekond saab olla mitmekülgselt mänguline.” Keity Meier on veendunud, et antud sooritus aitab tal oma piire nihutada, et olla 2022. aastal toimuvateks trialisõidu maailmameistrivõistlusteks kaassõitjatele tugevaks konkurendiks ning püüda kohta poodiumil.