Intervjuu ilmus esimest korda ajakirja Jalka septembrikuu numbris.

Millal said ise esimest korda reaalselt aru, et „nüüd olen profijalgpallur“? (@gregorsedrik)

Ma arvan, et see oli millalgi siis, kui mind Pärnust Florasse kutsuti. Alguses ei olnud ma muidugi profijalgpallur, mingi hästi pisikese stipendiumi alguses sain, aga tol hetkel ei olnud see ka tähtis. Läksin TSIKi, kus oli elamine ja söök tasuta, kõik vajalik oli olemas. Kui mõni aasta hiljem Floraga profilepingu tegin, siis oli mingisugune profimängija idu olemas – kui sa esimese lepingu kellegagi teed, siis ega see teab mis leping ole, ega sellest ju hiljem ära elama ei hakka.

Kes on kõige parem mängija, kelle vastu oled mänginud? (@jasperjonel)

Neid on ikka omajagu! Äkki Patrick Kluivert? Tol ajal, kui ta Lillekülas mängimas käis, oli ta ikka absoluutne maailma tipp.

Kes on tuntuim mängija, kelle oled „taskusse pistnud“, nagu tegi Klavan kord 2016. aastal Messiga? (@dseiko)

Taskusse pistmine on selline asi, et võibolla arvad ise, et pistsid kellegi taskusse, aga teisel mängijal on hoopis vastupidine arvamus! Ma ei oska niimoodi kedagi välja tuua.

Mis oli sinu karjääri parim mäng? (@georgmakurin, @marianne_pedak) Milline oli kõige meeldejäävam mäng? (@ernstrajasaare)

Meeldejäävaim on kindlasti Norra karikafinaal, kus Fredrikstadi eest kaks väravat lõin. Parima mänguga võib nii olla, et ütlen praegu midagi, aga panen koju jõudes video käima ja vaatan, et… Ilmselt ikka mõni koondisemängudest, aga kelle vastu, see on hea küsimus. Ehk 2 : 1 võidumäng Venemaa vastu – see positiivne emotsioon, mis sellest tuli, oli mängust endast isegi kihvtim, ega ma mängust väga palju ei mäletagi.

Milline oli sinu elu raskeim mäng? (@lukasmadisson)

Seda ma mäletan hästi – mängisime Saudi Araabiaga 2007. aastal võõrsil. Siit läksime niimoodi ära, et lendasime kogu öö, jõudsime umbes keskpäeval kohale ja järgmisel päeval oli mäng, pärast mida tulime kohe tagasi. Väljas oli 35–36 kraadi sooja – pärast 15 minutit hakkasime juba lõpuvilet ootama ja vaheajal mõtlesime, et kuidas ometi me ka teise poolaja vastu peame… Toona ei olnud ju ka mingisuguseid jahutuspause ja ega nendest eriti kasu poleks olnud. Mäletan, kuidas vaheajal olime riietusruumis konditsioneeri all ja külm higi lihtsalt voolas, hingeldasime, pulss alla ei läinud. Kaotasime lõpuks 0 : 2, see oli Viggo Jenseni ajal.

Raske oli kindlasti ka see, kui Hollandiga Lilleküla avamängus hästi hakkama saime ja lõpuks küll 2 : 4 kaotasime, aga siis suurte lootustega nendega võõrsile mängima läksime. Jäime juba esimese poolajaga 0 : 5 taha! Vaheajal mõtlesime, et pool mängu on veel ees: mis nüüd saama hakkab? Teine poolaeg jäi õnneks 0 : 0, aga kartsime hullemat.

Milline oli sinu karjääri ilusaim värav? (@tambet.osman)

Ma arvan, et see on mõni liigamängus löödud väravatest, aga koondise eest tuleb meelde see, kui kodus Belgiat 2 : 0 võitsime. Hüppasin seal õhuvõitluses üle toona Müncheni Bayernis mänginud keskkaitsja Daniel Van Buyteni, kes mind markeeris. Kui sellise venna eest peaga ära lööd, siis võid rahule jääda!

Olid mängijana suurepärane õhuvõitleja. Mis on sinu saladus? (Mihkel, Tartu)

Inimesega on ikka niimoodi, et kui looduse poolt on natuke antud ja midagi hästi välja tuleb, siis ta harjutab ja harjutab seda edasi. Ma ei ütle, et ma teistest mängijatest kõrgemale hüppasin, aga mul oli kindlasti kõige parem ajastus. Peapalli kätte saamiseks on natuke hüppevõimet ka vaja, aga 99 protsenti oleneb ikkagi ajastusest, hüpata tuleb õigel ajal. Olen palju niimoodi harjutanud, et lasin endale tsenderdusi riputada ja ründasin siis neid õhus. Noores põlves meeldis mulle kõrgust ka hüpata, ega see kahjuks ei tulnud. Kahjuks ma ei tea, kui palju mu rekord võis olla, sest kui juba tõsisemalt sporti tegin, siis ei olnud võimalust proovida, aga mäletan, et kui ükskord Kuressaares koondiselaagris olime, siis tegid kõrval kergejõustiklased trenni. Küsisin, kas me võime ka hüpata. 1.90 panin jalgpallisaabastega! Öeldaksegi ju, et endast lugu pidav sportlane võiks üle oma pea hüpata.
Raio Piiroja Wembley staadionil Wayne Rooney'ga maadlemas.

Mis oli esimene tõsine vigastus, mille jalgpallis said? (Raimond Lepalaan)

See oli juba Flora ajal – plantaarfastsiit talla all. See saatis mind nii pikalt, aga tekkis juba siis, kui ma vist isegi veel Flora esindusmeeskonnas polnud. Alguses oli see ühel jalal, lõpuks aga mõlemal. Vahepeal sain selle küll kontrolli alla, aga Fredrikstadis ei saanud ma vahepeal hommikuti kõndidagi – esimesed 10–15 minutit tatsasin väliskülgede peal ringi. Lõpuks tuli pikk paus, sest pidin sellega operatsioonile minema.

Olid sageli koondises mõne väikese vigastusega, aga mängisid sellest hoolimata. Millises mängus olid kõige vigasemana? (Tarmo)

Ma arvan, et Inglismaa vastu Inglismaal. Olin ise tegelikult sisuliselt käega löönud, aga doktor Gunnar Männik arvas teistpidi. Rohte oli nii palju sees, et vaikselt olin nagu auru all, katus kumises.

Kumb oli valusam, kas punane kaart Iirimaa või Hollandi vastu? (@erich_karl)

Eks nad mõlemad olid ebaõiglased, aga see, mis Hollandi vastu anti, oli absurdi tipp. Kui kohtunik vilet andis, ei arvanud ilmselt ka Hollandi mehed, et penalti antakse. Kohtunik tegi aga sellise otsuse – ja miks sealt veel oli vaja punast anda… Kordusest oli pärast kõigile hästi näha, kes keda hoidis ja kes keda maha murdis. Iirimaa vastu ka muidugi… Kahju oli sellest esimesest mängust. Meie oma suure hurraa nahka see läks, oleksime pidanud tagasihoidlikumalt alustama. Kuna kõik oli seni nii hästi läinud, siis oli selline tunne, et andke kasvõi Brasiilia vastu, küll me läbi hammustame! Kui Andrei (Stepanov – toim) punase sai, siis oleks võinud 0 : 1 seisult asja lukku keerata ja lõpuni mängida. Sellest raisatud võimalusest on kahju. Ei saaks öelda, et vahepeal ei mõtleks sellele. Iirimaa sai küll finaalturniirile, aga kõik nägime, mis nendega seal juhtus. Ilmselt ei oleks midagi head ka meid ees oodanud!

Mida igatsed jalgpallist kõige rohkem? (@spamm.elsa)

Igatsen profispordi tegemist. Kui sport meeldib, siis see, kui saadki ainult sporti teha, on kaif. Selleks ajaks kui lõpetad, on sellest muidugi kõrini, aga praegu, kui on natuke aega mööda ka läinud, siis annaks nii mõndagi, et saaks minna treeningulaagrisse, kus muid muresid ei oleks ja teeks ainult sporti.

Kas ma jalgpalli mängimist igatsen? Seda mitte. Olen selle peale palju mõelnud. Ma ei saaks platsile minna, sest kui ühe kiirema liigutuse teen, siis rebestan midagi ära või ei lase põlv pärast kaks nädalat kõndida. Ilmselt oleks pidanud paar aastat varem ära lõpetama – viimased kaks aastat olid ikka läbi valu kangutatud. See jättis nii negatiivse emotsiooni, et naudinguga ei olnud enam midagi pistmist. Olid ka helgemad hetked, nagu näiteks 2 : 2 mäng Hollandiga, aga neid oli väga vähe, kõik olid koondisega seotud. Muidu oli paras sunnitöö.
Pull ongi see, et kui ära lõpetasin, olin jalgpalli mõttes täielik invaliid. Isegi kui oleksin tahtnud edasi mängida, ei olnud mul mingisugustki varianti. Kaks-kolm kuud hiljem tegin aga täispika triatloni läbi ja polnud midagi hullu! See näitab ka, kui intensiivne ja nõudlik jalgpall on. Triatlonis ujud – ujumine on üldjuhul kehale kasulik. Ratas ka eriti ei põruta, jooksmine küll natuke põrutab, kuid väikese tempoga ja sirgjooneliselt – seda ma saan teha. Kui tahan näiteks kiiremini joosta, siis on kohe pilpad taga. Lõpusirgel saab juurde ikka panna, aga sprindikiirust, suunamuutusi ja hüppamist keha ei kannata. Tõukejalg on omadega päris läbi. Mäletan, kui käisime Joel Lindperega tegemas meeskondlikku kümnevõistlust, kus pidime mõlemad viis ala tegema – ega ma pärast kõrgushüppe esimest katset järgmisel päeval enam väga liikuda ei saanud. Mulle tegelikult meeldis kümnevõistlust teha – kahju, et siis, kui vormis olin, ei saanud proovida.
Raio Piiroja Kõrvemaa maratonil.

Mis on peamine asi, mida profijalgpalluri elust üldse ei igatse? (Artur, Tartu)

Vigastusi! Ülejäänud asjadest tunnen küll puudust.

Lemmikkoht, kus oled mänginud. (@andrisreimaa)

Flora ja Fredrikstad!

Kui tihti mängid jalgpalli või käid seda vaatamas? (@silverpaev) Millal viimati jalgpalli mängisid? (Tõnis)

Jalgpalli mängisin viimati, kui Eesti veteranid mängisid Soome veteranide vastu, pärast oli jälle kaks nädalat kõndimisega raskusi. Vaatamas käisin aga viimati Pärnu Jalgpalliklubi mängu!

Olid karjääri lõpus registreeritud nii FC Florasse kui Pärnu Linnameeskonda, ent ühtegi mängu lõpuks kirja ei saanud. Kui lähedal olid emma-kumma tiimi juures, et oleksid platsile saanud? (Vaiko)

Floras olin päris lähedal – kui Taavi (Rähn – toim) poleks mind Hiinasse vedanud, oleksin ilmselt Floras hooaega alustanud, kui muid pakkumisi poleks tulnud. Kõne all oli ka Norrasse tagasi minek, aga seal on mul ka nii, et ega ma igasse klubisse ei läheks. Pärnus olin ma juba jumala vigane, ei teinud ühtegi trennigi kaasa.

Milline näeb välja sinu töö Pärnu JK presidendina? Kui palju selleks kalapüügi ja trenni kõrvalt üldse aega jääb? (Ken, Tallinn)

Minu roll tulebki rohkem siis välja, kui on vaja linna või jalgpalliliiduga asju ajada, siis olen esindusrollis. Muidu olen võrdlemisi passiivne.

Millisesse välismaa klubisse/liigasse kõige rohkem unistasid saada? (@stenverr)

Ikka Inglismaale. Otsest klubi isegi ei olnud.

2001. aastal levisid Eesti–Hollandi mängu aegu kuuldused, et sinust oli huvitatud FC Barcelona. Kas tead praeguseks, kas see oli tõsi? Kas oled kunagi veel mõne suurklubi huviorbiidis olnud? (Ain)

Ma arvan ikka, et FC Barcelona vaatas, et hea tehniline keskkaitsja, täpselt sellist venda meil ongi vaja! (Naerab – toim). Ma arvan, et see jääb pigem ulmevaldkonda. Barcelona mängustiili vaadates läheksin seal ilmselt esimese trenni viiendal minutil juba sõlme.

Huvi on ikka tuntud – Sunderland ja Derby County olid näiteks päris aktuaalsed, eks neid on ikka olnud. Ühel või teisel põhjusel on need aga ära jäänud. Mina olen tavaliselt oma jah-sõna öelnud, klubid pole lihtsalt kokkuleppele jõudnud.

Mis on su lemmiksöök ja -magustoit? (@raiko5822)

Praekartulid! Neid võin lõpmatuseni süüa. Magustoitudest küpsisetort, sellega on sama lugu.
Raio Piiroja 2013. aastal Türgi vastu.

Raio Piiroja soeng oli kunagi lausa bränd. Kas jätsid endale meelega alati samasuguse soengu? (Rasmus, Lääne-Virumaa)

Mul oli kogu aeg üks soeng, siiamaani on! Omal ajal me ei teadnudki, mida bränd tähendab. Mul oli kogu aeg üks juuksur, kelle juures käin siiamaani. Kui välismaal elasin, käisin tema juures ainult koondisemängude ajal. Õnneks oli neid piisavalt tihedalt! Elasin Norras üheksa aastat, aga kordagi seal juuksuris ei käinudki.

Mis on suurim kala, mille oled Eesti vetes püüdnud? (@sof09_02)

Kümnekilone lõhe.

Millist kala kõige tihedamini püüad? (@rasmus_orm)

Oleneb hooajast! Tinti tuleb kõige massilisemalt, siis tulevad ahvenad ja kohad.

Millist trenni teed, et Tartu maratonil suusatades nii head kohad on tulnud? Ja millist trenni suvel teed? (@tarvoleesik)

Suusatamiseks ei tee ma sisuliselt üldse trenni – selleks on kalapüük, mis on päris füüsiline töö. Talvine kalapüük on väga sarnase liigutamisega – hommikul hakkan tõmbama ja õhtul lõpetan, selle pealt Tartu maratoni sõidangi. Kogu aeg olen selle ajal ju ka värskes külmas õhus – keha on sellega harjunud. Suusad panen enne Tartu maratoni nii palju alla, et 100–150 kilomeetrit jõuan ära teha. Suurema osa sõidan paaristõugetega, vahepeal tuleb sammu ka, kui suusk peab. Viimased kaks korda seda luksust pole olnud, siis on ainult paaristõuked!

Suvel teen hea meelega orienteerumist ja jalgratast. Ratas mulle kusjuures eriti ei meeldi – trennid on pikad ja minu jaoks emotsioonitud. Rohkem meeldiks joosta, aga keha ei kannata seda nii hästi. Eks iga aastaga läheb vormi hoidmine üha raskemaks ka. Mul on ju igal aastal neli-viis kuud, kui teen hommikust õhtuni ainult tööd, siis ei jõua ma üldse trenni teha. Sel aastal võttis näiteks kaks kuud, et saaks keha üldse sellisesse vormi, et saaks hakata trenni tegema.

Ma ei tee eriti pikki trenne, aga suviti tuleb umbes neli tundi nädalas. Vahepeal, kui triatlone tegin ja Tanel Kangert ennast Giro d’Italial puruks kukkus, siis oli neli tundi päevas muidugi miinimum. Siis sai natuke rohkem ka tehtud! Pärnust hakkasime minema, lõpetasime suurte kaartega Iklas, seal sõime kõhu täis ja panime Pärnusse tagasi. Mina lõpetasin seal, aga nemad panid veel edasi!

Praegu üritan ikka iga kuu mõne pikamaaorienteerumise ehk rogaini kaasa teha, need on ikka nelja- ja kuuetunnised. Orienteerumine on mulle eluaeg hullult meeldinud, nüüd on võimalus seda teha ka.

Mida soovitad Eesti noormängijatele, et saavutada järgmine tase? (@_.aluoja._)

Teha palju trenni – aga targalt. Kuulata teisi, kes on vead juba ära teinud. Ma arvan, et mina ise oleksin võinud ka mõnel hetkel trenni natuke targemalt teha, aga eks spordimeditsiin areneb ka kogu aeg edasi. See kajastub ka tulemustes ja mängupildis – jalgpall on läinud ülimalt kiireks. Kui mina veel mängisin, siis võisid talendikad mängijad ka suhteliselt laisalt maailma tipus mängida. Nüüd sellist asja enam ei ole – tippjalgpalli vaadates on näha, et kõik on atleedid.