Liiga vara lahkunud Jüri Tamm: minna võitma midagi elu hinnaga... see ei ole seda väärt

Vasaraheite olümpiapronksi mälestust jääb hoidma võimas rahvusrekord. Kas igavene monument?

Eelmisel kevadel ilmus Eesti Päevalehes intervjuu Jüri Tammega, kui tema maailmarekordi püstitamisest möödus 40 aastat. Pärast spordisangari ootamatut surma kuulasin tolle vestluse salvestise üle ja sain kinnitust sisetundele, et Tamme jutust jäi toona palju mõtlemapanevat olude sunnil välja.

Laskem nüüd korüfee mõtetel kõlada. Sõnad muutuvad veel kaalukamaks, kui tead, et ütleja neid enam lisada ei saa. Ehk saab selgemaks, miks Tamme vasar nii kaugele maandus ja miks ta südamealal on tulemused vähikäiku teinud. Puhka rahus, Suur Meister!

***

„Muide, unustasin ütelda, et veel üks eestlane on püstitanud kergejõustikus maailmarekordi. Ühe käega hüppas teivast minu isa August. Aasta oli 1936. Tulemus 3.10. Tõsi, sellel ajal polnud eraldi puuetega inimeste võistlusi ja isa võistles koos kõigi teistega. Ühe käega teivashüpe on nii spetsiifiline spordiala, et seda pole tänapäevani invaspordi tiitlivõistluste programmis ega ka paraolümpial.

Teivas oli bambusest, tehnika ta enda juurutatud. 1936. aastal oli maailmarekord 4.36 ehk kahe käega hüpati kõrgemale ainult veidi enam kui meeter. Nii kasvatas mind spordimeheks isa. Ühe käega mees Pärnust, kes harrastas kõikvõimalikke spordialasid.”