Jüri Tamme viimane nädal. Lein, muserdus, lennukad plaanid, ootamatu lõpp
(146)
Jüri Tamm tegi kolmapäeval koos abikaasa Innaga koduaias tööd. Kui ta oli oma toimetused lõpetanud, läks olümpiamängudelt kaks pronksmedalit võitnud mees tuppa riideid vahetama. Oli üheksas päev pärast tema parima sõbra, vasaraheite maailmarekordimehe Juri Sedõhhi surma ja õigeusu kommete kohaselt plaanis Jüri minna kirikusse küünalt süütama. Sinna ta ei jõudnud. Ta ei jõudnud enam kunagi kuhugi…
Kui Inna mehele tuppa järgnes, leidis ta kõigest 64-aastaseks elanud spordilegendi tugitoolis istumas. Jüri Tamm oli ootamatult meie seast lahkunud. Šokk. Alles kevadel oli ta käinud oma tervist kontrollimas ja kõik oli olnud korras. Ka süda. Kuid just süda oli see, mis kolmapäeval üles ütles.
Jüri Tamme elu viimane nädal oli emotsionaalselt ränk. Ta oli oma vasaraheitjatest õpilastega parajasti jõutrennis, kuid sai kõne, milles teatati, et tema konkurent, trennikaaslane ja parim sõber Juri Sedõhh on ootamatult lahkunud. Šokeeriva uudise peale tõmbusid suure ja tugeva mehe silmad märjaks. Ta hing oli hetkega muserdatud.
Halvad asjad juhtuvad äkki
Muserdus jäi Jürit saatma läbi terve viimase elunädala. „Halvad asjad juhtuvad äkki, head asjad juhtuvad aeglaselt. Elu on selline, et käib pauk ja kõik…” rääkis ta päev pärast sõbra surma ETV-s „Ringvaate” saates. Nädal hiljem sai täpselt samade sõnadega rääkida ka Jürist endast.
Loomulikult sõitis Jüri Pariisi sõbra matustele. Seejuures püüdis ta teha nii, et tema meelisala läbi aegade parima sportlase ärasaatmine oleks väärikas. Kuna Sedõhh oli saanud olümpiavõidud ja püstitanud maailmarekordid Nõukogude Liidu värvides, üritas Jüri Tamm organiseerida Venemaalt esindajat, kes tuleks matustele pärga tooma. Paraku asjad nii ei läinud.
Pariisis matuseid korraldada pole lihtne. Jüri elas hinges sügavalt läbi seda, et ei saanud sõpra matta õigeusu kommete kohaselt. Laupäeva hilisõhtul nähti teda Tallinnasse suunduvas lennukis väsinud olekus, ta oli nii-öelda näost ära. Viimaste päevade läbielamised ja kurbus olid jätnud oma jälje.
Kuigi Jüril oli plaan elus hoogu maha võtta ning pühendada senisest rohkem aega endale ja perele, polnud niisama istumine talle omane. Justkui inertsist püüdis ta ikka paljus kaasa rääkida ja abiks olla. Varem riigikogu kolmes koosseisus töötanud Jüri oli nõustunud oktoobris kohalikel valmistel kandideerima. Keskerakonnale pidi ta hääli koguma Lasnamäel.
Ideed, mis ootasid elluviimist
Kuigi ta saabus laupäeva hilisõhtul, osales ta juba pühapäeval Tallinnas Kultuurikatlas toimunud Keskerakonna valimisüritusel. Spordimehega vestelnud inimeste sõnul ei ennustanud miski mõned päevad hiljem juhtuvat tragöödiat. Ideid, mida kohaliku poliitika kaudu ellu viia, oli tal omajagu.
Üheks oma südameasjaks oli ta võtnud Kadrioru staadionil kasvavate tammede ümberistutamise. Plaan oli viia väärikad puud kuhugi sinna, kus neil oleks rohkem õhku ja ruumi ning inimesed pääseksid neile paremini ligi.
Pärnust pärit Jüri Tamme jaoks oli oluline teda ümbritsev keskkond. Ta kavatses Tallinnas hakata tegelema elektritranspordiga. Elektrisõidukite vastu tundis ta sümpaatiat juba ammu, olles üks Tallinn – Monte Carlo elektriautode maratoni peakorraldajaid. Monte Carlo oli sihtpaigaks loogiline valik, sest kõige muu kõrval oli Jüri ka aastaid Monaco aukonsul Eestis.
Pealtnäha rahuliku ja konservatiivse olekuga Jüri peas liikusid nüüdisaegsed mõtted. Ta muretses, et Eestis pole e-sportiga tegelevat alaliitu, ja pakkus lahenduse, kuidas saada arvutiklahve klõbistavad noored ka tervist tugevdava liikumiseni: virtuaalspordivõistlustel osalejad saaksid lisapunkte kehaliste katsete tulemuste alusel.
Vasaraheide oli läbi elu Jüri südameasi. Ta korraldas võistlusi ja treenis Eesti parimaid heitjaid. Esmaspäeval ja teisipäeval tegi ta koos oma õpilastega trenni. Teisipäeval oli tal nendega juttu ka Sedõhhi matustest. Selles trennis olevat õhustik tavapärasest erinenud ehk olnud teisisõnu imelik. Sportlase ja treeneri suhtluses polnud tavapärast ühendust.
2. oktoobril pidid Pärnus toimuma vasaraheites Jüri Tamme karikavõistlused. Sellest võistlusest lähtudes kavandas ta teisipäeva õhtul eeloleva nädala treeninguid. Samal teemal oli kirja teel juttu veel kolmapäeva hommikul. Võimatu oli aimata, et sellel hetkel on Jüril jäänud elada ainult mõni tund.
Kas plaanitud võistlus toimub ja mis tema hoolealustest edasi saab, pole praegu selge. Sportlased tunnevad, justkui oleks vaip jalge alt ära tõmmatud. Peamine mõte on see, et oma asja tuleb edasi teha ega tohi alla anda. Muidu justkui valmistataks Jürile pettumus.
Lastele mõeldud raamat jäi pooleli
Ebaõiglaselt vara ja ootamatult katkes kogu Jüriga seotud elu. 2010. aastal avaldas ta lasteraamatu kalakese Rufino seiklustest. Nüüd oli tal töös teine raamat, mis koosnes peamiselt lastelastele räägitud lugudest. Lood on olemas, illustratsioonid valminud ja võib-olla lõpetab selle töö tema perekond.
Pere oli Jüri jaoks tähtis. Kahe kuu pärast oleks ta Innaga tähistanud 40. pulma-aastapäeva. Pikast ja võimsast liidust sündinud tütar Anna ja poeg Ivo Van peavad koos emaga ootamatu kaotuse üle elama.
Kõigepealt tuleb aga mõista, mis üldse juhtus. Kõigil, kes Jürit tundsid. „Hetkel ei mahu pähe, et alles tegime plaane, aga nüüd… kõik. See tundub ebareaalne. Aga jään Jürit mälestama kui sõbralikku ja suuremeelset inimest, kellelt oli palju õppida. Olen tänulik, et mul oli võimalus sellise inimesega koos töötada,” sõnastas Jüri olemuse tema juhendamisel vasarat heitnud Toomas Tankler.
