Raudne Kauboi läbis vastuoluliste meetoditega 101 triatloni järjest. Miks Rait Ratasepp on ikkagi kõvem mees?

Ultratriatleet James Lawrence on teinud imelisi asju, kuid teda saadab mitu vastuolu.

Eestlasteni on ultratriatlon jõudnud Rait Ratasepa ulmeliste katsumuste kaudu. Peagi alustab ta Fuerteventural 60-kordset ultratriatloni. Järjestikuste triatlonide Guinnessi rekord kuulub prantslasele Ludovic Chorgnonile, kes läbis 2015. aastal 41 täispikka katsumust. Ratasepa tippmark on 40. Lawrence on suutnud enamat, kuid ta on seda tehes kasutanud võtteid, mis ei ole üldtunnustatud reeglitega kooskõlas. 2015. aastal läbis Lawrence 50 triatloni järjest. Seejuures tegi ta seda 50 USA osariigis. Tänavu võttis ta ette veelgi hullumeelsema katsumuse. Kodulinna Lindoni ümbruses kruttis ta selle arvu koguni 101-ni.

Täispikka triatloni tuntakse rahva seas ennekõike Ironmani nime all. Lawrence’ile heidetakse ette, et ta lasi avalikkusel teadlikult arvata, et tema katsumused seisnevad iga päev Ironmani reeglitele vastavate täispikkade triatlonite läbimises. Tegelikkuses kohendas ta täispikale triatlonile üldtuntud tingimusi oma katsumuse tarbeks ja seetõttu keelas ka Ironman Lawrence’il oma nime kasutada.

Mitu erisust

Mida Raudse Kauboi hüüdnime kandev kanadalane siis tegi? Esiteks ei järginud ta oma katsumustel rahvusvahelise antidopinguagentuuri WADA reegleid. Nimelt manustas ta nädalas korra või kaks n-ö vitamiinikokteili, mis tuli läbi kanüüli otse veeni. Selline asi on WADA kontrollitavatel võistlustel keelatud, kirjutab The Washington Post.

Teiseks läbis ta mõlemal korral kogu jalgrattadistantsi teiste sõitjate tuules. Ironmani ajal tuleb kõik 180 km üksinda ära kannatada ja kellegi tagarattas kulgeda ei tohi. Kehvade ilmastikutingimuste tõttu on ta rattadistantsi läbinud ka pukis, kuid kalibreerimata masinal.

Ka ujumisdistantsil kasutas Lawrence „jänest”. Ironmani võistlustel on konkurendi kannul püsimine lubatud, kuid seda tohib teha ainult teiste osaliste puhul ja ujumiseks pole lubatud eraldi tempomeistrit palgata.

Maratonidistantsi asjus on Lawrence’ile samuti etteheiteid tehtud. 50-kordsel ultratriatlonil läbis ta kehva lihasseisundi tõttu osa maratone elliptilisel trenažööril. Esialgu kinnitatigi Lawrence’i katsumus ka Guinnessi rekordina, kuid seni teadmata põhjustel kadus see hiljem edetabelist. Tänavune 101-kordne ultratriatlon ei ole samadel põhjustel oma teed sinna pingeritta üldse leidnudki.

Miks Lawrence seda kõike teeb? Eri katsumustega on ta kogunud raha heategevusprojektide jaoks. Ka need on saanud kriitikat, sest väidetavalt ei ole suurte summasid hiljem kõige läbipaistvamalt kasutatud, kirjutab The Washington Post. Veel on ta tahtnud juhtida tähelepanu laste ülekaalulisuse probleemidele.

Pankrotist uue motivatsioonini

Oma sportlasteed maadlejana alustanud ja seejärel golfimängus profiks pürginud Lawrence jõudis vastupidavusspordi juurde 2004. aastal maratoni joostes. Asi läks ekstreemsemaks 2010. aastal, kui majanduskriisi tõttu läks pankrotti pereäri ning nende seitsmeliikmeline perekond jäi ilma ka kodust ja autost. Praeguseks ongi ultratriatleedist saanud motivatsioonikõneleja, kelle kaks suurt katsumust on ka Netflix üles filminud.

„Kuna ta on motivatsioonikõneleja, siis ei saa ta endale kunagi katkestamist lubada. Katsumustest tehtud suured filmid toovad sisse suuri summasid. Seetõttu paneb ta enda katsumuseks paika reeglid, et ta jõuaks kindlasti finišisse. Ent meedias on tema tegemisi kajastatud nii, nagu ta teeks Ironmani reeglitele vastavat täispikka triatloni,” selgitas Ratasepp, miks on sportlaste seas tema ettevõtmised palju kriitikat esile kutsunud.

Kui Ratasepp on võtnud eelseisva 60-kordse ultratriatloni päevaseks eesmärgiks läbida distants keskmiselt alla 11 tunni, siis Lawrence oli oma viimase 101 päeva pikkuse katsumuse puhul keskmiselt rajal umbkaudu 16 tundi päevas. Seejuures võttis ühe maratoni läbimine tal aega seitse tundi, sest tavaliselt jalutas ta 42,195 km lihtsalt läbi. 101-kordse ultratriatloni puhul läks ta käimise peale üle juba neljandal päeval.

„Meie ettevõtmiste üks suurimaid erinevusi ongi veel see, et mina läbin distantse kiiruse peale, ei kasuta tempomeistreid ega tuulemurdjaid ning järgin muid ultratriatloni võistlustel kehtivaid reegleid. Kiiruse peale tehes on keha palju suurema stressi all ja vigastuse risk on palju suurem. Kui kiiruse asemel üksnes läbimisele keskenduda, siis on ülekoormuse, lihasprobleemide ja vigastuste oht märksa väiksem,” selgitas Ratasepp.

Ratasepp osaleb Fuerteventural 60-kordse ultratriatlonil 5. oktoobrist kuni 3. detsembrini. „Et kõik oleks läbipaistev, siis plaanin ka sel korral endale dopingutesti tellida. 40-kordse ultratriatloni korral ma tegin seda,” avaldas Ratasepp lõpetuseks.