"Olin 2011. aastal Leedus Euroopa meistrivõistlustel vabatahtlikuks. Olin küll meediatiimis üldiselt, aga mingi hetk haaras üks meie korraldajatest mul varrukast kinni ja küsis, kas mul on mingi tunnike vaba aega. Ütlesin, et on. Ta lükkas mind saali ja käskis ust valvata, et mitte keegi sisse ei tuleks," meenutab Veskioja, kes avastas siis, et teda oli pandud valvama Serbia koondise treeningut.

"Neil oli õhtul mäng tulemas. Mäletan, et terves suures Zalgiris Arenal, kuhu mahub ca 16 000 inimest, oli lisaks Serbia koondisele ja minule vaid üks telemees, kes vedas sinna kaablit. Kedagi teist Ivkovic ei olevat saali lubanud."

"Lisaks valitses terve treeningu sisuliselt haudvaikus. Selle katkestasid vaid Ivkovici karjed, kui mõni liikumine ei tulnud välja nii, nagu ta ootas. Mingi hetk hakkasid ka nooremad mängijad veidi ülemeelikult lollitama – togisid palli jalaga jne. Ivkovic viskas neile vaid ühe pilgu, lollitamine sai silmapilkselt läbi," sõnas Veskioja.

Range distsipliini all peetud treening lõppes siiski lõbusas ja vabas meeleolus. "Enne treeningu lõppu kutsus Ivkovic meeskonna enda juurde, rääkis nendega ca 5-7 minutit ja siis ütles abitreener: “let`s have some fun!” (lõbutseme natuke). Edasi lustis kogu meeskond legendaarset viskamismängu ehk “Rivi” mängides, isegi toona ligi 70-aastane Ivkovic tegi mõne viske. Karm mees, aga õiglane."