Tal oli raske üldse rääkima hakatagi. Paus venis ja kandis. „Olen kurb. Kurb, sest need kutid ja fännid...”

Kõik mõistsid, mida ta öelda tahtis, ehkki lause jäi poolikuks. „Okei, Horvaatia vääriski edasipääsu,” andis ta võitjatele au. „Nad võitlesid selle nimel: muutes mängu kulgu, kui tõid kolmandas geimis sisse uue diagonaali Ivan Raici. Tema tegi head tööd ning me hakkasime endas aina enam kahtlema.”

Treener tõi välja, et vastased suutsid kohtumise jooksul oma taset tõsta, samas eestlastel oli algus bravuurikas, kuid lõpus tegime otsustavatel hetkedel vigu ega suutnud vastaseid pidurdada. Statistikalehel kajastus vahe kõige selgemalt blokis – Horvaadid sulustasid 16 Eesti rünnakut, meie 9 nende oma. Lisaks suutsid nad teha rohkem kasulikke puuteid.

Edasipääsuks tuleb nüüd lüüa olümpiavõitjat Prantsusmaad. Kui tõenäoline see on? „Pole oluline, kas see number on 1, 30 või isegi 50 protsenti. Kuniks võimalus eksisteerib, tuleb meil võidelda ja anda endast kõik,” lausus Enard. „Prantsusmaa valmistub juba pigem play-off’ideks, seega ilmselt tulevad nad meie vastu põhimeestega, ent võivad ka vahetada. Nägime ka eile Saksamaa vastu, et nad vahetasid mehi. Aga meie läheme kindlasti võitlema ja anname endast kõik. Spordis pole midagi kindel enne kui on kindel. Kõigepealt tuleb meil endasse uskuda ja seejärel anda väljakul endast kõike. Paraku täna lasime võidu käest.”