Mured ei jäta Nabit maha. Jaanuaris antud dopinguproovist leiti keelatud ainet letrosooli. Eesti Antidopingu (EAD) distsiplinaarkomisjon ei uskunud Nabit ja tema tõendeid, et tegu oli juhusliku saastumisega, ning määras talle kaheaastase võistluskeelu. Kindel oma süütuses, andis Nabi asja rahvusvahelisse spordikohtusse (CAS), kuid sealt tuli ehmatav vastus – esmalt tuleb maksta apellatsiooni menetlemise tasu 42 000 Šveitsi franki ehk 39 000 eurot. Kulud on niigi suured – tasuda tuleb siinsele kaitsjale, aga ka Šveitsi advokaatidele, kes tunnevad spordikohtusüsteemi ja aitavad asja ajada, ning nüüd veel see...

Heiki Nabi: „Kardan, et paljud lepivad ebaõiglase karistusega, sest neil pole lihtsalt raha.”

Süsteem on kummaline: kui Nabile oleks karistuse, mille ta on vaidlustanud, määranud rahvusvaheline organisatsioon – antidopingu agentuur (WADA) või maadlusliit UWW –, siis poleks menetlustasu küsitud. Kuna tegu oli riikliku ehk Eesti Antidopinguga, peab tuulutama rahakotti.

Nii Nabi kui ka tema kaitsja Paul Keres rääkisid siinkirjutajale esialgu 21 000 frangist, mis tasuda tuleb. Tegemist on arbitraažiga, kus, nagu definitsioon ütleb, esitavad õigusliku vaidluse pooled oma seisukohad sõltumatule kolmandale osalisele, et see otsustaks. CAS määras menetluskuludeks 42 000 franki, mis tuleks jagada pooleks Nabi ja EAD vahel.

Antidoping: meie ei vaidle

„See on Kerese tõlgendus. Miks meie peaksime maksma, meie ju ei vaidle,” põrutas EAD juhatuse liige Henn Vallimäe. „Kui nõuaksime Nabile nelja-aastast võistluskeeldu, siis küll, aga me ei nõua. Veel kord: meie ei vaidle, vaid distsiplinaarkomisjon tegi otsuse, määrates minimaalse võimaliku karistuse, mille Nabi vaidlustas. Seega tuleb temal tasuda summa, mis on tõesti suur, lõi minulgi hinge kinni. Ja kui keegi – ma isegi ei tea, kes see võiks olla – käsiks meil pool apellatsiooni menetlemise kuludest kinni maksta, aga me ikka ei maksaks, sest raha pole, mis siis juhtuks? Meil on niigi kulusid – palkasime samuti Šveitsi õigusbüroo end esindama, meiegi peame kohtus esitama oma argumendid.”

Tegelikult Keres juba aimas, et EAD võib maksmisest keelduda. „Siis peab Nabi selle raha leidma,” tõdes ta.

„Ma ei tea, kust nii suure summa välja võlun, aga leida tuleb. Kulud on niigi meeletud, seni on head inimesed aidanud,” kurtis Nabi. „Nüüd, kui olen hammasrataste vahele sattunud, tunnen, kui kulukas on sportlasel enda kaitsmine. Kardan, et paljud lepivad ebaõiglase karistusega, sest neil pole lihtsalt raha.”

Kerese sõnul on kogu süsteem jama. „Nimel kehtestab WADA koodeks, et Nabi tasemel sportlane ei saa süüdimõistvat otsust kaevata EOK arbitraaži, mis oleks tasuta, vaid ainult CAS-i,” rääkis Keres. „Teavitasime WADA-t, et kuna nemad selle jama korraldasid, siis maksku ka menetluskulud kinni, aga ei saanud isegi vastust. Võiksime nii suure tasu vaidlustada, sest inimõiguste konventsioon ütleb, et enese kaitsmine ei tohi olla ebamõistlikult kallis, aga kui me kõike vaidlustaksime, saabuks lahendus 2034. aastal. Samas pole see normaalne, et õigusabile pääseb ligi vaid sportlane, kes suudab tuhandeid kokku kraapida.”

Küll aga teatas Keres, et kui Nabi mõistetakse CAS-is õigeks, jäävad nii menetlus- kui ka õigusabikulud Eesti Antidopingu kanda ja Nabi saab oma raha tagasi.

„See on pelk spekulatsioon,” vastas Vallimäe väitele, nagu tuleks EAD-l kaotuse korral tasuda mitukümmend tuhat eurot. „Kohus otsustab, kes peab kandma kulud.”

Aga äkki tuleks Nabile appi Eesti olümpiakomitee, sest kas nemad ei taha tõde teada saada?

EOK peasekretär Siim Sukles: „Tahame teada tõde, olgu see positiivne või negatiivne. Usume sportlase süütust, kuid ei saa ega põhikirja järgi tohigi selle tõendamisele kaasa aidata ei moraalselt ega ka rahaliselt.”

Nabi oli kurb, et ta ühtäkki üksi jäeti ja EOK ta maha kriipsutas, aga lubas võitlust jätkata: „Ei raiska energiat selleks, et suhelda nendega, kes mind ei usu. Õnneks on palju inimesi, kes usuvad ja aitavad mind.”

Nabi läbis valedetektori testi

Heiki Nabi käis Šveitsis valedetektori testi tegemas ja tulemus rõõmustas teda. „Nüüd on üks argument juures, et ma tõesti ei tea, kuidas keelatud aine organismi sattus, ja räägin tõtt,” sõnas ta.

Aparaadi abil oma sõnu ja ausust kinnitada soovitasid Šveitsi advokaadid. „Nad ütlesid, et CAS aktsepteerib valedetektori testi tulemust, ja kui seda pole, siis pigem küsivad, miks ei ole,” selgitas Nabi. Testi tegi Londonist kutsutud tunnustatud ekspert. „Protsess kestis ligi neli tundi ja võttis üsna läbi. Aga ma haaran igast õlekõrrest, et oma süütust tõendada.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid