KOGU TÕDE JALGPALLIFINAALIST | Pingilt sekkunud ootamatu kangelane vedas Brasiilia teist olümpiat järjest kullani

Ajal, mil jalgpalliportaalide esiküljed on vallutanud pealkirjad "Kuhu Messil nüüd minna on?" ja "Miks Harry Kane ikkagi trennis ei taha käia?", peeti Jaapani suuruselt teises linnas Yokohamas (3,7 miljonit elanikku) inimtühjal Nissani staadionil ainult meediaesindajate silme ees Tokyo olümpia meeste vutiturniiri finaal, milles Brasiilia võitis lisaajal 2:1 Hispaaniat, kaitstes nõnda viie aasta tagust olümpiavõitu.

Kuigi jalgpalliturniir pole kaugeltki olümpiamängude populaarseim ala - eriti veel peale 1992. aastat, mil vanusepiiriks seati 23 ja 1996. aastast võib meeskonnas olla vaid kolm vanemate mängijat -, oli siinkirjutajale finaalmängul viibimine ja selle kajastamine juba põhimõtte küsimus. 2012. aasta Londoni OM-i finaalist on meeles mängult naasnud Mehhiko fännide pöörane juubeldamine metroorongis, 2016. aasta Rio olümpiast penaltiseeria ja Brasiilia hümn pungil täis Maracana staadionil... Uhh! Külmajudinad kuubis.

Tokyo olümpia finaalil polnud atmosfääri poolest kummalegi varasemale finaalile midagi vastu panna, kuid mängukvaliteedi üle oleks patt nuriseda. Ühel pool 38-aastane Brasiilia koondise elav legend Dani Alves, teisel pool äsja EM-finaalturniiril vägevaid tegusid teinud ja vastu koduklubi FC Barcelona tahtmist Jaapanisse tulnud 18-aastane Pedri. Tema kõrval veel viis EM-il mänginud noort meest: Unai Simon, Mikel Oyarzabal, Eric Garcia, Pau Torres ja Dani Olmo.

Tänu taevale, et finaali pääsesid just need meeskonnad, kes pidid. Brasiilia küll väike ehmatuse läbi (poolfinaalis alistati Mehhiko alles penaltiseerias), kuid siiski oodatult. Hispaaniagi lõi nelja parema seas Jaapanile ainsa värava alles 115. minutil (EM-i koosseisust välja jäetud Marco Asensio) ehk lisaajal. Tennise termineid kasutades turniiri esimene ja teine asetus. Gigantide lahing, kui nii võib öelda.

Delfi Spordi tähelepanekud mängust: