Kodumurul mänginud jaapanlased olid play-off mängude eel medalilootuste osas väga optimistlikud: kõik alagrupimängud võideti, kusjuures viimases neist tehti Prantsusmaale tuul alla suisa 4:0. Paraku läksid järgmised mängud nihu: Hispaania vastu saadi päris poolfinaali lisaaja lõpus valus 0:1 kaotus, pronksimatšis jäädi 1:3 alla Mehhikole - kusjuures mehhiklased tegid kogu mängu jooksul kaheksa pealelööki, jaapanlased aga 19.

Kui lõpuvile järel hakkasid mehhiklased esialgu tähistama, siis küllaltki kiirelt tõmmati peotuure viisakusest alla: kodusel turniiril medalit lootnud jaapanlased olid esikolmikust välja jäämise üle tohutult pettunud, mitmed mehed olid pisarates ning ei suutnud püsti tõusta. Eriti emotsionaalselt elas kaotust üle Real Madridi hingekirja kuuluv ründaja Takefusa Kubo, kes oli veel viis minutit pärast lõpuviletki nutust vappudes murul pikali ning ei suutnud jalgu alla saada.

Mehhiko kogenuima mängijana sai medali kaela 36-aastane väravavaht Guillermo Ochoa, kusjuures ka tema ei suutnud lõpus pisaraid tagasi hoida.

Huvitaval kombel kordus sealjuures ajalugu: 1968. aastal, kui olümpiamängud toimusid Mehhikos, kohtusid needsamad meeskonnad samuti jalgpalliturniiri pronksimatšis ning toona olid jaapanlased need, kes kodumeeskonna alistada suutsid.

Homses finaalis on vastamisi Brasiilia ja Hispaania.

Mehhiko - Jaapan 3:1
13. pen. Cordova, 22. Vasquez, 58. Vega - 78. Mitoma

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena