Kergejõustikuareen sõna otseses mõttes kuumab nii alt, pealt kui kõrvalt. Olen käinud päris mitmes maailma paigas pildistamas, aga sellist nagu Jaapan annab üle lüüa.

Staadionikatlas suure kaamera taga pildistades näed sisuliselt sekunditega, kuidas ihu ennast higistades niisutada üritab. Umbset tunnet lisab niiske mask, mis ühel hetkel väga lämbeks muutub. Silma voolab soolane higi ja kaamera su käes muutub aina kuumemaks.

Kuulsin tuttavatelt tehnikameestelt, et neil suri tahvelarvuti ära 45 minutiga ja iPhone oli saba pannud poole tunniga. Kuumasurm. Midagi, mida ma veel kuulnud ei olnud.

Abivalmid vabatahtlikud tõid fotograafidele soolatablette.

Pidev higistamine ei saa aga otsa ja nii sa püüad meie atleete selles põrgulikus ahjus. Higiolümpial, kui nii võib öelda. Vahepeal toovad abivalmid vabatahtlikud fotomeestele juua ja soolatablette, et keha ikka funktsioneeriks.

Õnneks on meil õhtul bussiga koju sõites maskid ees. Vastasel juhul lämbuksime kõik rämedasse soki- ja higilehka, mis saadab siin töötavaid (loe: kuumuses ähkides päästikule vajutavaid) fotograafe.

Vägev kogemus on see Jaapan ikka olnud. On, mida meenutada. Nüüd aga hotelli pesu pesema ja hingama!
Bussis teel "koju", staadionilt saadud kuumavastane rätik kaelas.