Tokyo olümpiamängudel tegi eile ajalugu Uus-Meremaa tõstja Laurel Hubbard, kellest sai esimene avalikult transsooline sportlane olümpiamängude ajaloos. Naiste konkurentsis medalinõudlejate seas olnud Hubbardi võistlus küll ebaõnnestus, sest ta ei saanud algraskust üles, ent poleemikat ja vaidlusi tekitas Hubbardi osalemine sellest hoolimata nii enne kui ka pärast seda.

Praeguse reeglistiku kohaselt võivad mehena sündinud ja sugu vahetanud sportlased naiste seas võistelda, kui 12 kuu jooksul enne võistlust on nende testosteroonitase maksimaalselt kümme nanomooli liitri kohta.

Budgetti sõnul on praeguste teadmiste juures see reegel aga aegunud. "Aeg liigub edasi. Kümne nanomooli reegel kehtestati, sest arvasime, et see on madalam kui meeste tase," sõnas Budgett. "Praegu teame aga, et meeste puhul võib see tase langeda isegi seitsmeni, naistel aga võib see loomupäraselt ka kõrgemale tõusta. Seega on ühe arvu kehtestamine sisuliselt võimatu ja ilmselt ka mõttetu. Selle üle võibki väitlema jääda."

Budgetti hinnangul tuleb leida tasakaal diskriminatsiooni vältimise ja aususe vahel. Sealjuures antakse ilmselt spordialadele võimalus reeglid ise teha, sest erinevatel aladel võib mehena sündimise mõju suhteliselt palju erineda. "Kui tahta mitte võtta riski, et kellelgi võib olla eelis, siis on lihtne üldse mitte kedagi võistlema lubada. Arvestades seda, et praeguseni ei ole transsoolised naised tippspordis laineid löönud, leian, et ohtu naiste spordile on ülehinnatud."

Samas on tema sõnul oluline märkida, et teatud aladel tuleb punane joon maha tõmmata, näiteks ragbis, kus see võib teistele võistlejatele ohtlikuks osutuda.

"Seal on kindlasti olemas ka juriidiline element ja see on arusaadav. Kui tippspordist järk-järgult allapoole tulla, siis tuleks aga ohutuse kõrval prioritiseerida ka kaasavust."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid