PEEP PAHV | Ilus lugu ei loe. Spordi mõte on selgitada välja võitja, mitte kokkulepete põhjal kulda laiali jagada
(132)
Kas keegi kujutab ette, et jalgpalli EM-i finaalis oleksid Itaalia ja Inglismaa koondiste mängijad pärast viigiga lõppenud normaalaega käed taevapoole sirutanud ja võitjatena mööda staadionit ringi kapanud? Mõlemad korraga. Mõlemale oleks ulatatud võitjakarikas ja nad oleksid kuulutanud ennast tšempioniteks. Kõlab absurdselt!
Midagi sellist ei saa juhtuda ka korvpallis, maadluses või eestlaste jaoks nii armsaks saanud vehklemises. Pole ju nii, et 14 : 14 viigiseisul otsustab näiteks Katrina Lehis koos oma vastasega, et edasi nad ei vehkle ja mõlemad on võitnud. Selline lahendus pole ju spordi mõte. Võisteldakse ju selleks, et selgitada välja võitja. Tšempion.
Tokyo olümpiamängude meeste kõrgushüppe finaal kujunes ääretult põnevaks, kuid piltlikult öeldes enne orgasmi saamist jäeti asi katki. Maailm ei saanudki teada, kes on selle olümpia kõrgushüppe kuningas.
Katari hüppaja Mutaz Essa Barshim ja itaallane Gianmarco Tamberi tegid vägeva võistluse. Kõrguseni 2.37 ei eksinud kumbki kordagi. Sama kõrguse samuti esimesel katsel ületanud valgevenelane Makim Nedosekov oli varem vääratanud. Põnev heitlus jätkus kõrgusel 2.39, kuid ükski kolmest ei suutnud seda ületada.
Valgevenelase pronksmedal oli selge. Kaks meest olid aga täiesti võrdsed. Selge on see, et kõrgushüppes pole võimalik lõputult ühte kõrgust proovida, selleks lastakse latt madalamale. Hüpata on võimalik esimese eksimuseni. See, täiesti loogilisena näiv lahendus, oleks põnevusetendus, mis naelutaks staadionipinkidele või teleri ette miljoneid inimesi.
Kergejõustik tapab iseennast, kui nad pakuvad sportlastele välja ka teistsuguse võimaluse. Kui mõlemad on nõus, siis ümberhüppeid ei toimu ja mõlemad saavad kulla. Mis mõte oli siis kogu eelneval etendusel, jääb arusaamatuks.
Barshim ja Tamberi on mõlemad sümpaatsed sportlased ja ükskõik kumma võidu üle olnuks väga hea meel. Nende rõõm medali üle oli siiras, sellist emotsiooni, nagu väljendas Tamberi, pole ammu näinud. Ainult ... kumbki neist ju ei võitnud. Viik tähendab seda, et parimat ei selgunud.
Tõelisi võitjaid saab olla ainult üks. Pärast vigastust tippu naasnud Tamberi vägevas võitluses saadud kaotus teinuks ta suuremaks spordimeheks kui võitluseta jagatud kuld. See medal olnuks tema oma spordi kõigi põhimõtete järgi. Kui ta aga võitnuks ... siin pole midagi rääkida. Kõik see kehtib ka Barshimi kohta,
Olgu lugu kuitahes südamlik ja sportlased tavaelus imeliselt head sõbrad, võistluses on nad gladiaatorid. Kõige tähtsam on vastane alistada ja teha seda ausas võitluses. See on tõeline sport. Võitude sõbralik jagamine sobib lasteaia spartakiaadile, mitte tippspordi ülimale tasemele.
Järgmiseks olümpiaks on kõrgushüppajatele soovitus: alustage kõik võrdselt võimalikult madala algkõrgusega ning leppige kokku, et kõik, kes esimesel katsel saavad tulemuse kirja, on olümpiavõitjad.
