Aasta enne Tokyo mänge oli karta, et siin läheb suuremaks sõjaks rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) ja maailmas tasakaalu nõudvate protestimeelsete atleetide vahel. Mullu suvel hakkasid mitmed organisatsioonid, nagu Black Lives Matter, ja hulk sportlasi nõudma õigust olümpiamängudel meelt avaldada. Leiti, et autasustamisel võiks põlvitada või rusikaid taevasse tõsta, protestimaks rassismi ja erineva seksuaalse sättumusega inimeste diskrimineerimise vastu.

Esiti ütles ROK kindla ei, viidates olümpiaharta punktile 50, mille kohaselt on olümpiamängudel keelatud poliitilised, usulised ja rassismivastased avaldused. Süüdlasi võis karistada kuni medalite äravõtmise ja mängudelt väljaheitmiseni.

Vaatame-vaatame, muigasid meeleavalduste pooldajad ja lubasid näidata, millisest puust nad on. Kui põlvitajaid olnuks Tokyos tõesti sadu, jäänuks ROK tõsiselt hätta. Kui kupatad protestijad minema ja võtad neilt medalid, tekib absurdne olukord, suur spordiüritus muutub naeruväärseks ning olümpiaisad paistavad eeslitena. Sestap lõdvendati reegleid ja lubati kõiksugu aktsiooni, aga mitte spordiväljakutel ega tseremooniate – ava ja lõpupidustuste ning medalite kaelariputamise – ajal.

Ja tõesti, senimaani leidsid atleedid, et õigem oleks spordile, mitte protestimisele keskenduda. Uus-Meremaa jalgpallinaiskond lubas esimese mängu eel põlved maha panna, kuid see ei pälvinud vähimatki tähelepanu.

Aga siis juhtus. Küllaltki märkamatult ja arusaamatult. Pärast naiste kuulitõuke finaali astus hõbeda teeninud ameeriklanna Raven Saunders, kui oli medali kaela saanud, poodiumilt alla ja ristas pea kohal käed.

Keegi ei saanud Saundersi žestist aru, mistap pidi 25-aastane afroameeriklanna ja lesbide kogukonna liige seda pressikonverentsil selgitama. „Ristatud käed on kui risttee, kus kohtuvad kõik rõhutud,” teatas Saunders, kes on advokaadina kaitsnud rassismi tõttu kannatanud inimesi. Pisut hiljem riputas ta sotsiaalmeediasse pildi võidetud hõbedast ja kirjutas juurde: „Kui oled tumedanahaline, LGBTQIA+ või vaimsete probleemidega, siis see medal on sulle.”

Nüüd oli pall ühtäkki ROK-i haardes. Saunders rikkus reegleid ja teda tuleks karistada. Näiteks võtta ära medal. Meedia hakkas uurima, et mis saab edasi, kuid olümpiajuhid vaikivad. „Uurime juhtunut ja arutame seda USA olümpiakomitee ja üleilmse kergejõustikuliiduga,” teatas ROK-i pressiesindaja Mark Adams.

„Kui käitun endana, siis ei hakka ma vabandama,” kinnitas Saunders. „Tahan näidata noortele inimestele, et ükskõik paljudesse kastidesse tahab ühiskond teid suruda, ei pea sellega leppima. Mulle öeldi, et ei tasu end tätoveerida ja augustada ja mida edasi, aga vaadake nüüd – olen popp! Esindan olümpial kõiki rõhutud inimesi, kellel puudub oma sõnumi edastamiseks platvorm.”