Rasmus Mägi trumpala telgitagused. Vaimselt ja füüsiliselt erakordselt kurnav spordiala

Meie 400 m tõkkejooksja Rasmus Mägi võistleb Tokyos oma kolmandatel olümpiamängudel. 2016. aastal Rio olümpial saavutatud suurepärane kuues koht on parim, mida meie meesjooksjad on olümpiamängude staadionirajal saavutanud.

400 m tõkkejooks on füüsiliselt väga raske ala, mis nõuab kiirust, vastupidavust ja tõkkejooksu tehnika valdamist. Arvata on, et staadioni jooksudest üks karmimaid, kui mitte kõige. 400 m tõkkejooksu viimased 100 meetrit on nii vaimselt kui ka füüsiliselt eriti kurnavad. Kui meie Doha MM-i hõbedamehe Maicel Uibo abikaasalt Shaunae Miller-Uibolt (Rio OM-i kuld naiste 400 m jooksus) reporter küsis, et mis on 400 m jooksus kõige raskem, siis vastus oli, et kõige raskem on vahetult peale jooksu. Aga 400 m tõkkejooksus on vaja ületada ka kümme tõket.

Miller-Uibo näite tõin just seetõttu, et Rio 400 m finaalis jooksis ta end nii tühjaks, et 2-3 meetrit enne lõppu ta nagu komistas, kuna jalad ei allunud enam tahtele ja kukkus üle finišijoone, aga nii õnnestunult (kui kukkumise kohta nii võib üldse öelda), et just tänu sellele kukkumisele ta OM-i kulla võitiski, edestades mõne sajandikuga ameeriklannat Allyson Felix’it. Video sellest jooksust on internetist kergesti leitav, asjast huvitatutel soovitan vaadata.

400 m tõkkejooks on OM-idel olnud kavas alates 1900-st aastast v.a. 1912. aastal Stockholmis. Nii nagu ka meie trumpalal, kümnevõistluses, on ka 400 m tõkkejooks olnud ameeriklaste pärusmaa. Nad on võitnud OM-idel 18 kuldmedalit ja üldse 40 medalit, mis on rohkem kui pooled OM-idel tõkkejooksus võidetud medalitest. Viiel korral on USA saavutanud sel alal kolmikvõidu. Neli sportlast on OM-i võitnud kahel korral, need on Glenn Davis (USA) 1956 ja 1960, Edwin Moses (USA) 1976 ja 1984, Angelo Taylor (USA) 2000 ja 2008 aastal ja Felix Sanchez (Dominikaani Vabariik) 2004 ja 2012 aastal.

Nendest üks sümpaatsemaid on just Felix Sanchez, kes vaatamata 400 m tõkkejooksja kohta küllalt tagasihoidlikele eeldustele (pikkus 178cm, kui enamus on 186-192cm) suutis kaks korda võita olümpia ja kaks korda MM-tiitli, kusjuures Londoni kulla võitis veidi enne enda 35. sünnipäeva. Üks huvitav fakt Felix Sanchez’e võitude puhul on see, et nii 2004 kui ka 2012 olümpia võidu tulemus oli ajaliselt täpselt sama – 47,63.

Kõige kuulsam ja kõige kauem 400 m tõkkejooksu valitsenud on aga vaieldamatult Edwin Moses, kes oli sellele alal võitmatu aastatel 1977-1987, täpsemalt 9 aastat, 9 kuud ja 9 päeva. Selle aja jooksul võitis ta 107 finaali, kuna ta aga võitis ka kõik eel- ja vahejooksud, siis tuli tal kokku 122 järjestikust võitu. Nö jackpoti ehk kolme kulda OM-idel ei õnnestunud Edwin Mosesel võita seetõttu, et 1980. aasta Moskva olümpial USA (nii nagu ka paljud teised riigid) boikoti tõttu (seoses NSVL-i invasiooniga Afganistani) ei osalenud.

Võib lisada, et 3. juulil 1980 püstitas Moses maailmarekordi 47,13, aga kolm nädalat hiljem, Moskvas võitjaks tulnud idasakslase Volker Beck’i aeg oli rohkem kui 1,5 sekundit nõrgem – 48,70. Oma hiilgavale karjäärile pani Moses punkti Seouli OM-il 1988, kus ta muidugi üritas võita oma kolmandat kulda, kuid pidi leppima pronksmedaliga ajaga 47,56.

Norralane Karsten Warholm püstitas tänavu Oslos Teemantliiga etapil maailmarekordi 46,70, selles jooksus tegi kaasa ka meie Rasmus Mägi, kes oli ajaga 48,95 neljas. Eelmine maailmarekord 46,78 oli püsinud ligi 29 aastat ja kuulus ameeriklase Kevin Youngi nimele, mille ta püstitas 1992. aasta Barcelona olümpial. Edwin Moses ja Kevin Young on ainsad 400m tõkkejooksjad, kes on tulnud olümpiavõitjaks, maailmameistriks ja püstitanud maailmarekordi. Ilmselt paneb Warholm Tokyos kõik mängu, et nendega ühineda (2017 ja 2019 aastal tuli ta maailmameistriks).

Mööda ei saa minna ka sellisest mehest kui Lõuna-Aafrika Vabariigi sportlasest Gert Potgieterist. Tema oli esimene, kes hakkas tõkkeid ületama mõlema jalaga, ehk siis kui siiani joosti tõkete vahe 15 sammuga, siis tema hakkas jooksma 14 sammuga. Praegu parimad 400m tõkkejooksjad jooksevad enamuse distantsist 13 sammuga ja lõpus lähevad üle 14-sammulisele jooksule. Aga mõned „karmimad“ jooksjad, nagu näiteks endised MR-i omanikud John Akii-Bua ja Kevin Young on esimesed tõkkevahed läbinud ka 12 sammuga.

Gert Potgieterist veel, et temast tuli tõeline ebaõnne sõdur. Nimelt võisteldes 1956. aasta Melbourne’i olümpia finaalis ja olles ainult 19-aastane, tuli ta viimasele tõkkele kolmandana ja tundus, et pronks on tema, kuid komistas, kaotas tasakaalu ja lõpetas finaali kuuendana ehk viimasena (siis jooksiski finaalis kuus sportlast, mitte kaheksa nagu praegu). 1960. aastal oli ta suurepärases vormis ja ajakirjandus spekuleeris, et tema ja 1956. aasta olümpiavõitja ja maailmarekordi omaniku Glenn Davise vaheline duell Rooma olümpial saab olema tõeline maiuspala.

Potgieter jooksis samal aastal kiiremini kehtivast maailmarekordist, kuid kuna staadioni mõõdud ei vastanud kehtivatele nõuetele, siis seda ei kinnitatud. Kõige traagilisem oli aga see, et kaks nädalat enne OM-i sattus Potgieter Saksamaal (ta nimelt õppis sealses ülikoolis) raskesse autoavariisse ja ta nägemine sai tugevalt kannatada, sisuliselt olles parimas sportlase eas (23 aastane) ja peafavoriit Rooma kullale, lõppes tema karjäär enne kui õieti oli jõudnud alatagi.

Kui nüüd vaadata silma sellistele nimedele nagu Warholm, Benjamin, Dos Santos, McMaster, Copello, Samba, Barr, Mägi... ja veel kindlasti mõned üllatajad, siis on selge, et Tokyo 400 m tõkkejooksu finaal tuleb vägev. Ilmselt kukub Tokyo OM-il ka 400m tõkkejooksu Eesti rekord.