DELFI TOKYOS | Tallinnaski käinud BMX-i staar Hannah Roberts peale kvalifikatsioonivõitu: ilma oma naiseta poleks ma praegu siin
(1)BMX ratastega on olümpiamängudel vuratud alates 2008. aasta Pekingi olümpiast, kuid freestyle-ratturid said oma rõõmusõnumi 2017. aastal, kui rahvusvaheline olümpiakomitee nende ala 2020. aasta olümpia programmi lisas. Rahvusvahelise jalgrattaliidu (UCI) egiidi all on BMX trikiratturid 2016. aastast, MM-i on peetud 2017. aastast.
Ajalugu tehti täna kell 10.10 Ariake tänavaspordipargis, kui naiste kvalifikatsioonis ehk seeding-võistlusel (otsustas vaid homse finaali stardijärjekorra) esimene rattur oma 60-sekundilisele sõidule startis. Täna moodustus paremusjärjestus kahe sõidu keskmise punktisumma järgi, finaalis läheb arvesse kahest sõidust parim.
"Mis tundeid tekitab teadmine, et võid 24 tunni pärast olla olümpiavõitja?" küsisin noorelt trikiratturilt.
"Ma pole sellele mõelnud, aga see on päris hull! Mis iganes homme juhtub, mul on väga hea meel siin olla. Isegi kui mul pole homme medalit kaelas, kavatsen ma tähistada koos nendega, kes selle võidavad. See on ajalugu ja meie jaoks suur asi," vastas Roberts.
Tunnustab võistlemast loobunud Simone Bilesi
Roberts on ekstreemspordimaailmas juba üldtunnustatud Simple Sessionil osalenud vaid korra, 2016. aastal, olles toona BMX ratturitest ainus naisvõistleja. Simple Sessionile pidanuks Roberts tulema ka eelmisel aastal, kuid jäi lennukist maha.
"Simple Session oli minu jaoks imelik võistlus. Kuna naiste klassi ei olnud, võistlesin ma meestega, olles vaid 14-aastane. See oli pisut hirmutav, aga ma võtsin seda kui head kogemust ja nautisin sellest iga sekundit! Mulle on alati meeldinud poistega sõita, sest sa näed kõrvalt, kuidas nemad pingega toime tulevad," rääkis Roberts. "Nüüd olen 19 ja siin, olümpial. Uskumatu! See tundub natuke rohkem hirmutav, tunnen palju suuremat pinget."
Eelsõidu tulemused:
2021. aastal on spordimaailmas kesksel kohal olnud vaimse tervise teemad. Tokyo olümpial on mentaalsete probleemide pärast võistlemisest loobunud neljakordne olümpiavõitja ja USA võimlemise superstaar Simone Biles, tennisemaailmas küttis pool suve kirgi Naomi Osaka meediaboikott ja French Openilt lahkumine.
"Enne olümpiat oli vaimne tervis mu peamine fookus. Kui olümpia edasi lükati, käisin ma sõitmas iga päev, olenemata sellest, kas ma tahtsin või mitte. See võttis minult nii palju, et see polnud enam lõbus," meenutas ta mullust hooaega.
"Pidin võtma nädalaid vabaks. Mu naine sundis mind väljas käima ja asju tegema - kalale minema, jalutama... Me võtsime esimese koera. Kõik see viis välja selleni, et ma mõistsin: kui mul pole lõbus seda tehes, mida ma teen, siis pole sel mõtet. Vaimne tervis on kõige tähtsam, eriti meie spordis. See on miski, mis hoiab meid viga saamast. Kui sa pole oma peas õiges kohas, siis ei tule sul hea päev."
Tokyosse tulles jättis Roberts esimesel päeval treeningu pooleli. "Pärast 45 minutit lõpetasin varem ära, sest ma polnud sõitmiseks õiges meeleseisundis. Ma üritasin, aga ei suutnud end sundida. Ma austan täielikult seda, mida Simone
Pöördeline aasta: ostis maja ja abiellus
2020. ehk ülemaailmse pandeemia aasta oli Robertsile küll raske, kuid samas ka pöördeline. Oktoobris ostis ta Põhja-Carolinasse Jacksonville'i oma esimese maja. Novembris tänupühade paiku kihlus ta oma tüdruksõbra Kelsey Milleriga ning aastavahetusel abielluti.
"Abiellusin, ostsin maja, võtsin koerad - tegin eelmisel aastal päris palju! Seda rohkem olen ma elevil koju naasmise pärast. Tean, et mu naine ja vanemad ning kõik meie sugulased vaatavad meid kodus," sõnas Roberts.
Raske kukkumine 10-aastaselt
Robertsi eluloos on veel üks oluline peatükk. 10-aastaselt juhtus tal ligi 2-meetisel rambil õnnetus, mille tagajärjel murdusid selgroo 4. ja 5. lüli. Haiglas valudega võideldes arvas ta, et sellega ongi tema sõidud sõidetud.
"Kukkusin, kui käisin sõpradega sõitmas. Olin paar päeva haiglas. Ma ei arvanud sel hetkel, et üldse kunagi enam sõidan. Arvasin, et minuga on kõik. See tegi kohutavalt haiget. See oli mu esimene vigastus," rääkis ta.
"Ühed profiratturid helistasid juhtunust kuuldes mu isale, kui me haiglas olime ja tõstsid mu tuju. See valgustas mind selles osas, milline BMX kogukond on. See on rohkemat kui lihtsalt sport. Kui ma oleks sellest spordist minema jalutanud, ei seisaks ma praegu siin. Tänaseks on mul olnud palju vigastusi, aga ma olen end alati tagasi üles töötanud."