Tõstmine tõsises plindris: kui ala dopingust puhtaks ei saa, tuleb olümpialt lahkuda

Esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel 1896. aastal oli kavas vaid üheksa spordiala, tõstmine nende seas. Viimase paari aastakümne jooksul on auväärt spordiala maine aga dopingujuhtumite ja rahvusvahelise alaliidu hämara tegutsemise tõttu langenud sedavõrd sügavale, et ala võib olümpiaprogrammist üldse kaduda, kirjutab New York Times.

Säärane oht ei ole tegelikult midagi uut. Juba 2000. aasta Sydney olümpia järel, kus patustas mitu tõstjat ning Bulgaaria pidi loovutama kolm kulda ja kogu koondis saadeti koju, tegi rahvusvaheline olümpiakomitee tõstmisele tõsise hoiatuse: ala tuleb puhtaks teha või olümpiale sellel enam asja pole. Kuigi probleemid on jätkunud ning vahepeal isegi tunduvalt süvenenud, on Tokyos tõstjad taas kohal. Küll tunduvalt vähendatud mahus: kui viis aastat tagasi Rios lubati 260 tõstjat, siis Tokyos 196. Kolme aasta pärast Pariisis on see arv juba vaid 120.

Rahvusvahelise tõsteföderatsiooni (IWF) juhid lootsid juuni lõpus organisatsioonile saada uue põhikirja, mis oleks pidanud olema reageering ROK-i etteheidetele. USA, Saksamaa ja Hiina esindajate eestvedamisel tehtud ettepanekud aga leidsid vaenlased: paljud endised Nõukogude Liidu riigid, Lähis-Ida maad ja Ladina-Ameerika riigid võitlesid muudatustele vastu. Ei pea olema selgeltnägija, et aru saada, miks nii läks: just nendest riikidest on tulnud suurem osa dopinguga vahele jäänud tõstjaid.

"Kui me ei suuda organisatsiooni piisavalt reformida, siis ei ole me peagi enam olümpiaala. Oht on väga reaalne. ROK jälgib meid," sõnas USA tõsteliidu juht Phil Andrews.

Kuigi IWF sai eelmise aasta aprillis lahti 45 aastat tõstmist juhtinud ungarlasest Tamas Ajanist, kes oli mitmete andmete kohaselt totaalne korruptant, mätsides raha eest kinni väga paljud positiivsed dopinguproovid, ei ole tõsteliit õiget kurssi veel üles leidnud. Enda sõnul puhta spordi eest võitlemise musternäidiseks olnud Ajan lubas nii Pekingi kui ka Londoni olümpial tõstmises puhtaid mänge. Paraku jäi neil mängudel dopinguga vahele peaaegu 60 tõstjat, sealhulgas 34 medalisti. Viimase kümnendi jooksul on vahele jäänud üle 600 tõstja, kusjuures keegi ei tea, kui palju rohkem oleks vahelejääjaid tegelikult olema pidanud.

Juunis avaldas sõltumatu rahvusvaheline testiagentuur (ITA) teate, millest selgus, et aastatel 2009–2019 oli tõstmises koguni 146 dopingujuhtumit jäänud lõpuni käsitlemata. Paljude juhtumite korral laskus otsene süü IWF-i ametnikele, kes suhtusid asja kas lihtsalt ükskõikselt või lohakalt, halvematel juhtudel mätsisid aga asja lihtsalt kinni. ITA võttis 2024. aastani üle ka tõstmise dopingukontrolliga seonduvad tegevused.

Hoolimata karmimatest meetmetest ei ole sportlased aga tablette ja süste apteeki või laborisse jätnud: tõstmistippude vahelejäämised on endiselt nukralt regulaarsed. Aserbaidžaani tõstja Bojanka Kostova võitis aprillis oma neljanda Euroopa meistritiitli, ent jäi pärast seda anaboolse steroidiga vahele – sealjuures mitte esimest korda. Ukrainlasest Euroopa meister Dmõtro Tšumak pidi olema Tokyos üks medalisoosikuid, ent mai alguses keeldus ta dopinguproovi andmast ja üritas selle asemel ITA ametnikku ära osta, ilmselt vanadest harjumustest. Ei läinud läbi – Tšumakile lajatati võistluskeeld.

Mart Seimi kaaluklassis tuli alles paar päeva tagasi uudis, et brasiillasest medalipretendent Fernando Reis on andnud positiivse dopinguproovi. Seimi konkurentide seast tuleb tikutulega otsida mehi, kes pole dopinguga pahuksis olnud. Tõstmise valitseja Laša Talahhadze, kes on Tokyo olümpiamängude eel näidanud treeningutel enneolematut minekut ja püstitab ilmselt võistlustel uue maailmarekordi, patustas 2013. aastal anaboolse steroidiga.

Rumeenia, Tai, Egiptuse ja Malaisia tõstjaid rohkete dopingupatuste tõttu Tokyosse üldse ei lubatud. Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Kasahstani, Venemaa ja Vietnami tõstjatele seati karmid piirangud: nemad võivad mängudele välja panna vaid ühe mees- ja ühe naistõstja.

Kasahh Ilja Iljin, kes on varem dopinguga vahele jäänud ja selle järel teinud kummalisi lükkeid, sõnas, et ahnete sportlaste asemel on süüdi IWF, fännid ja telekanalid, kes nõuavad tulemusi ja panevad tõstjatele peale liiga suure pinge, sest tulemusi on vaja. Võimalik, et varsti pole enam muret – olümpiamängudelt eemale jäämine lahendaks seal nii mõndagi...