ANDRES PUTTING | Fotograafi mõtisklused Tokyost, tehnika arengust, veenappusest ja muust

See on minu teine olümpia peale 2012. aasta Londoni mänge, vahepeale jääb ka 2015. aasta Pekingi kergejõustiku MM. Tehnika peaks olema selle aja peale juba nii palju arenenud, et kasvõi internet võiks Jaapanis olla kosmilise kiirusega. Paraku seda ta pole, mis teeb piltide saatmise raskemaks kui isegi Eestis.

Aga rohkem ma ei vingu. Mulle meeldib see tempo ja võib öelda, et ka see kuumus, mis terad sõkaldest eraldab - see on midagi, mida kunagi tajunud pole. Keha juba harjub.

Veidi harjumatu on aga see, et kuumas keskkonnas tuleb joogivett juurde osta, sest tasuta jagatavad veepudelid saavad pressikeskustes päeva esimeses pooles lihtsalt otsa.

Tehnikast. Kuna ma jälgin alati telemaailma pildikvaliteeti, siis siin tundub on asi ikka maailmatasemel. Näiteks ujulas, kus medaleid jagatakse, on näha nii suuri telekaameraid kui veealuseid fotokaid, kaameraid ja isegi veealused ekraanid on siin kohal. Visuaal, mis maailmale edastub, tekitab kohati tunde, nagu oleks ise ka basseinis liblikat tõmbamas. Spider ehk trosskaamera lastakse suhteliselt veepiiril lähedale ja kombineerituna teiste kaameratega edastub superäge pilt, mis on kohati isegi ägedam kui kohapeal seda oma silmaga kaeda.

Pildistamine on aga seekord siis selline, kui kellelegi huvi peaks pakkuma... Sul on piltide edastamiseks valida kas WIFI või kaabel, mis peab endal kaasas olema. Fotomehed ja -naised saavad parimat pilti toota kas kindlaks määratud lahtrites mida kutsutakse inglise keeles POOL'ideks.

Ainus vahe on see, et POOL-i piltnikud saavad küll head nurka sensorile kärsatada, aga nemad näiteks ei tohi enne sessiooni (ujumises on hommikune ja õhtune sessioon ehk võistlusprogramm) lõppu isegi püsti tulla. Niisiis nad seal ainult istuvadki, kaks-kolm kaamerat, läpakas süles ja nikerdavad pilte, higi seljal nirisemas.

Muidu on tore. Pikad vahemaad, mis bussides veeta tuleb, ei tundugi nii pikad, sest olen õppinud neid hetki unega täitma.

Tokyo on lahe, saaks ükskord see 14 päeva mööda ja siis vaataks ka ise ringi. Seniks aga sülitame purki ja mõõdame kehatemperatuuri!

PS! Ükspäev näitas kraadiklaas mul siin 35,8. Aga ei midagi, ikka oli kuum olla!