Karol Mets: ma ei mängi veel oma parimat jalgpalli. See aeg on veel ees!
(2)
Eesti koondis võitis üle pika aja Balti turniiri. Koondise üks olulisemaid mängijaid on Karol Mets, kes tegi koondisedebüüdi 2013. aastal Tarmo Rüütli käe all. Praeguseks 28aastane Mets on õppinud palju oma eelkäijatelt, tõstnud nüüd karika ja saab teenitult üle pika aja suvel puhata.
Artikkel ilmus ajakirja Jalka juulikuu numbris.
-Tahan alustada seda vestlust Balti turniirist. Tundub, et fännidele on see väga oluline, meedia arvamus jaguneb kaheks, ja eks igaühel on oma arvamus. Mida meeskond sellest arvas? Mida isiklikult tundsid?
Esiteks, me ei olnud seda karikat ju nii kaua võitnud (83 aastat – toim.). Eesmärk sai selliselt püstitatud, et võita, ja mina kui sportlane tahan alati eesmärki täita. Minu jaoks on suur tunnustus olla nüüd osa Eesti jalgpalliajaloost. Kogu see edukas turniir pakkus väga suurt rahulolu.
-Kuidas hetkel meeskonna sisekliima on?
Väga hea! Kõik mängijad suhtlevad omavahel. Trennis mingit staaritsemist ei ole ja keegi ei käi, nina püsti. Mängijad on hea tööeetikaga ja väga motiveeritud. See mõjub sisekliimale alati hästi, kui kõik on isuga asja kallal. Minu jaoks on kõige olulisem, et mängijad on omavahel heas ja positiivses suhtluses. Kui mängus või trennis midagi juhtub, siis kõik saavad aru, et see käib mängu juurde ja see kõik on hiljem lihtsasti lahendatav.
-Ma eeldan, et see pole iseenesestmõistetav, et sisekliima hea on.
Muidugi. Kohtab igasuguseid inimesi. Koondise juures on aga kõik teistmoodi. Klubide juures võib juhtuda nii, et jätad trennis kuskile jala sisse, siis võib sellest tekkida probleem. Mõni mees võib tulla tagasi tegema ja võib konflikt tekkida.
-Tundub, et Eesti tugevaim algkoosseis on suures pildis üsna selge. Kas see on meeskonnale hea või halb?
Ma arvan, et see on hea, et tuumik on paigas. Kui hakata enne iga mängu viit-kuut-seitset vahetust tegema, siis see mõjutab mängurütmi. Tuumik on paigas, aga kui keegi langeb, siis on ka teisi võimekaid mängijaid.
-Eesti keskkaitsjad on alati tugevad olnud. Mida õppisid oma eelkäijatelt? Said ju pikalt mängida Ragnar Klavaniga ja vägevaid mehi oli veel, näiteks Enar Jääger.
Õppisin neilt kõige enam nendega koos mängides. Trennides õpib ka midagi, aga mängus näed ikka seda x-faktorit. Näiteks Enar Jääger. Trennis küllaltki rahulik mees, aga mängus selline väga kuri (naerab – toim.). Võibolla vaadates ei saagi aru, aga kõrvalt tunnetan ära, et Jäks on vihane ja läheb vastasele jõuliselt sisse. Seda kirge on näha. Klavani puhul tooks kindlasti välja selle, kui rahulik ja kindel mängija ta on. Mõlemalt õppisin ka palliga mängu – Jäägeri söödud liinide vahel on väga head ja Ragnar on palliga teistmoodi tugev, suudab näiteks palliga vastaste ründajatest mööda joosta. See on tema trump. Selliseid erinevaid nüansse õppisin.
-Oli mäng, kus olid ka algkoosseisus väljakul koos Jäägeri, Klavani ja Piirojaga! Seda mäletad?
Mäletan. Piiroja lahkumismäng Islandi vastu. Ma olen üldse väga õnnelik, et mul oli võimalus selliste ässadega koos mängida. Aga kui rääkida Islandi mängust, siis kindlasti oli väga teistsugune kogemus. Kui ma õigesti mäletan, siis Raio oli tipuründes ja võitis kõik õhuvõitlused. Pall jäi ette püsima, võttis vigu välja ja võitsime nurgalööke.
-Sa oled praeguseks üks koondise hinnatumaid mängijaid. Kas tunned, et oled eespool nimetatud meeste jälgedes käimas või õigemini käidki? Oled sa näiteks Piiroja staatuse endale võtnud?
Võtta Raio staatus koondises… see on väga raske ülesanne. Pigem teen asju ikka enda moodi. Ma olen mina ise ja ma ei tee ühtki asja forsseeritult. Olengi kohati häälekam ja energilisem mängija nii platsil kui ka väljaspool väljakut. Ise ma seda hinnatu tiitlit endale küll külge ei pane, aga kui sa ütled, et ma hinnatud mängija olen, siis ju ma midagi õigesti teen.
-Noori tuleb ka peale. Kas neid ka jälgid? Vähemalt üht oled pidanud tihedamalt jälgima, sest Maksim Paskotšiga oled juba koos väljakul olnud ja isegi tema asemel Balti turniiril Leedu vastu väljakule läinud.
Ma arvan, et ma ei kitsendaks seda ei Paskotšile ega isegi keskkaitsjatele. Ma ütleks, et üldse kõik noored, kes koondisesse on tulnud, on väga hea mulje jätnud. Läheb kokku sellega, mida ütlesin varasemalt, ehk siis meeskonnas on hea tööeetikaga mängijad. Noortel on eesmärgid paigas ja distsipliiniga ka korras. Nende eelduste pealt on hea võimalus kõrgele jõuda. Kõik on nende endi kätes.
-Sa oled mänginud neljase kaitseliiniga, samuti viiesega ehk kolme keskkaitsjaga. Millises rollis oled end kõige paremini tundnud?
Saudi Araabias mängin hetkel neljaga taga. Aga AIKs mängisime viiega ja individuaalses plaanis toob see välja minu tugevused. Kui ma mõtlen ka AIK perioodile tagasi, siis mäletan, et olime võistkond, kellele oli raske väravat lüüa. Kui viis on taga ja mängijad jaksavad joosta, siis see on vastasele paras peavalu ja keeruline taktika, mida murda.
-Olen alati mõelnud, mis peaksid olema meiesuguse koondise eesmärgid enne valikmänge. Näiteks kasvõi praeguses valiksarjas. Kui ütled, et lähed kõiki võitma, aga punkte ei tule, siis tekib õigustatud küsimus mängijate ja treenerite reaalsustaju kohta. Samas kui ütled, et tahaks grupi kõige nõrgemat kodus võita, võõrsil viigistada ja nelja punktiga šampust juua, siis on ka natuke hapu. Kuhu sina end sellises diskussioonis paigutaksid?
Ühte eesmärki ongi raske sõnastada. Kui peaksin mingi sõnastuse valima, siis ütleks, et sooviks iga vastast hammustada. Ma arvan, et kodus võime kõigiga mängida. Meie puhul oleks punktide väljahõikamine tõesti veidi naiivne. Kui me vaatame, kus mängivad vastased ja kus meie, siis mitme alagrupikaaslasega on individuaalne tasemevahe märgatav.
-Oled ühes intervjuus öelnud, et sind võeti klubisse justkui põhjaeurooplast, kes peaks olema kahe jalaga maa peal. Igasuguse lugupidamise juures ja inimesena, kes su talenti väga austab, ütleks ma, et see on sinu kõige nõrgem külg! Nali naljaks, aga kuidas sa neile silma jäid ja kuidas neile sinu stiil sobib?
Eks nad võtsid ikka selle pealt, mida nad näinud olid. Aga minu puhul on huvitav see, et kui ma mängin kuskil klubis väga hästi, siis hind läheb lipikul väga kõrgeks ja mind ei müüda. Kõik minu klubivahetused on toimunud hetkel, kui ma pole tolles klubis oma parimaid esitusi tegemas. Hind langeb, aga ostja on olemas.
Kirglikkus ja energilisus on ühel ajal minu suurimad trumbid ja miinused. Võin mõnel hetkel seetõttu väljakul uljaks minna. Aga Saudi Araabias pead sa olema kahe jalaga maa peal. Jalgpall ja kõik muu on seal ebastabiilne ja ma ei saa sellega kaasa minna. Paratamatult on see mind muutnud. Euroopa mäng sobib mulle selles mõttes rohkem, et saan olla mina ise, agressiivsem, jõulisem.
-Minu teada oled Saudi Araabias elukaaslasega ja olid juba varemgi temaga koos välismaal. Kas ta on juba esimesest klubist sinuga kaasas käinud ja mis mõju on temal olnud sinu karjäärile?
Mu elukaaslane tuli mu ellu, kui mängisin FC Floras, ja ta on minuga igal pool kaasas käinud. Ta on teistele inimestele justkui nähtamatu kangelane, aga minu jaoks vägagi tuntav. Ilma temata ei oleks ma seal, kus ma olen.
-Lahkusid Eestist 21aastasena. Oli see keeruline?
Ei olnud. Olen jalgpallur ja minu eesmärk oli jõuda välismaale. Ehk siis minek polnud keeruline. Küll on olnud keerulised mõned perioodid välismaal – igatsed kodu, suved on lühikesed ja mõtled, et tavaelu oleks kuidagi parem. Aga need on lihtsalt perioodid, sest eks ma naudin ja kohanen igal pool.
-Kuidas on sul keelteoskusega? Oled usinalt klubisid vahetanud, aga samas saanud ikkagi mõned hooajad ka sama meeskonna ridades mängida.
Norras oli mul õpetaja ja seal hakkas üht-teist külge ka. Nii et kui ma pärast Hollandis mängimist Rootsi jõudsin, siis sain dialoogis hakkama, ja kui keegi lolli nalja tegi, siis sain aru, millest jutt käib. Aga mingeid spetsiifilisi asju ei oska. Suures pildis saab igal pool ikka inglise keelega hakkama, sest minu klubides on see olnud domineerivaks keeleks.
-Mõnel pool maaliti pilt, et läksid Saudi Araabiasse ainult raha teenima. Aga ega see mingi naljaliiga pole – vaadates meie koondise mängijate klubisid, peab tikutulega taga otsima mehi, kes iganädalaselt paremas liigas mängiks. Kuidas sealne jalgpall on?
Palliga oskavad seal kõik mängida. Euroopas juhtus mul mõnes klubis, et mõned mängijad olid palliga natuke kanged. Palliga osatakse olukordi hästi lahendada ja need lahendused on mõnikord üllatusi täis. Üldiselt on mäng tehniline, kiire, aga üldse mitte füüsiline. Mina olen harjunud kaitses füüsiliselt mängima, aga seal seda teha ei saa. Iga asi on viga või penalti. Mäng on väga rünnakule orienteeritud ja olukord, kus ühe kohtumise jooksul on kahe võistkonna peale 30 pealelööki teha, pole mingi probleem. Väravaid lüüakse väga palju. Nii et kaitsta on väga raske.
-Kuidas seal välismaalaste piirang on ja kas tavaliselt on välismaalased ründajad?
Seitse välismängijat võib ühes meeskonnas olla ja tavaliselt on üks keskkaitses. Jälgin ka huviga, mida teised välismaalased seal kaitses teevad, ja on näha, et kõigil on probleeme kohalike kaitsemängijate distsipliiniga. Sinna jõudnult mulle öeldi ka, et vaevalt ma kohalikke muuta suudan. Samas, see ei välista võimalust töötada kaitses ikkagi ühe üksusena.
-Hooaja lõpp polnud sulle individuaalses plaanis ideaalne ja mänguaeg hakkas kokku kuivama. Mis juhtus ja mis edasi saab?
Saudi Araabias ei tea kunagi, mis edasi saab. Hooaeg oli väga edukas, aga üks abitreeneritest pole enam meeskonna juures ja ma ei tea, miks, kuigi ta oli meile väga kasulik. Mina langesin pingile. Tulin märtsis koondiselaagrisse ja jäin kümneks päevaks isolatsiooni. Tagasi läinult ütles treener, et ma pole kümme päeva trenni teinud ja päris nii ei saa. Ma sain sellest aru. Meeskond võitis järgmised mängud ja jäingi pingile. Viimasest neljast mängust olin ühes algkoosseisus ja kahes tulin vahetusest sisse. Treeneriga on iseenesest klapp ja kontakt hea. Eks ole näha, mis plaanid neil minuga on.
-Said maikuus 28. Kas tunned, et oled oma võimete tipus?
Ma ei usu, et ma veel oma võimete tipul olen. Füüsiliselt tunnen ennast hästi ja kindlalt. Viimases koondisemängus olin küll päris tühi ja mängisin varude pealt. Eelnevalt olen füüsiliselt end hästi tundnud. Aga ma tunnen, et vorm võiks olla palju parem ning see võiks väljenduda ka enesekindluses väljakul. Hetkel ma veel oma elu parimat jalgpalli ei mängi. See aeg on veel ees!
-Mainisid Balti turniiri järel ka pressikonverentsil, et oled tühi ja ootad puhkust. Millal sa viimati üldse puhkasid ja kui pikk suvi tänavu tuleb?
