„Nüüd võib tõesti õnne soovida,“ muigas Kaaberma, kes ütles pärast poolfinaali, et seda on veel vara teha. „Oleme rahul!“

„Mis siin rääkida – ega võit ei tulnud kergelt. Algul läksime ette, siis olime tagaajaja rollis, kuigi mitu korda viigistasime. Nibin-nabin siiapoole ja sinnapoole, aga Korea oli võidetav ja lõpus surusime nad ära.“

Kaaberma otsustas seitsmendaks minimatšiks sisse vahetada varuvõistleja Irina Embrichi, kes oleks vastasel korral olümpiareeglite järgi medalist ilma jäänud. „Natuke mõtlemist oli, aga lõpp hea, kõik hea. Irat oli mõnes mõttes ka lihtne sisse panna – nägin trennis, et ta on heas vormis. Tal olid finaalikogemused ka olemas. Ta tegi enda oma ära. Ma natuke kartsin, et ta läheb endast välja ja hakkab tormama, aga ta hoidis külma närvi ja tegi oma asjad ära. Ütlesin talle: „Rahu, võta asja külma närviga ja tee oma töö ära. Sa oskad vehelda, me usume sinusse.““

Poolfinaali järel pikutas naiskond Kaaberma sõnul mitu tundi, enne kui finaaliks valmistuma hakati. „Olime taga treeningsaalis. Kes kuulas muusikat, kes lasi silma looja. Korealased olid teada – kõige tähtsam oli see, et me ei tohtinud neile peale minna – nad on kiired ja täpsed. Tuli kannatada ja otsida, oma asi ära teha. Ei olnud ju ka tormamist: kannatasime oma olukorrad hästi ära.“

„Juba ammu oli näha, et tüdrukud olid vormis, juba individuaalvõistluse ajal. Veerandfinaal Poolaga oligi kõige raskem, pärast olime juba sõiduvees,“ kiitis Kaaberma, kelle telefon intervjuu ajal vahetpidamata õnnitlejate kõnedest helises.

Finaaliks oli Eestil medal juba kindel, kuid Kaaberma sõnul see pingeid oluliselt ei langetanud: suuri tiitleid olid naised juba varemgi võitnud. „Ega nad alla kulla võitlema ei läinud!“

Otsustavas minimatšis tõi Eestile viigiseisult kulla ankrunaine Katrina Lehis, kes võitis oma minimatši ja kindlustas Eestile olümpiavõidu. „Väga hästi kannatas ära. Paar lolli viga tegi, läks sammudega peale, aga see oli hea, et ta läks sööstrünnakuga torkama: tal on pikk käsi. Julgelt läks ja hästi tegi!“