GUNNAR LEHESTE | "Konnichiwa ja arigatou" söögi alla ja peale - alguses meelitav, viiendal päeval juba väsitav

Jaapanlaste ülim viisakus on ühtaegu meelitav ja ärritav. Ühelt poolt on tore, kui sind hommikust õhtuni ümmardatakse, teisalt ei jäta pidev teretamine ja tänamine oma mõtete mõlgutamiseks üldse aega.

Arigatou - Aitäh
Konnichiwa - Tere

Jaapanlaste head kombed ja distsipliin on üldtuntud. Viie olümpialinnas veedetud päeva jooksul oleme seda omal nahal juba piisavalt tunda saanud. Teretamine ja tänamine, koos selle juurde käiva kummardamisega hakkas pihta juba lennujaamast. Oli mõnes mõttes isegi rahustav teada, et sa hoolimata tundidepikkusest kontrollpunktide rangusest (tatiproovid, OCHA-äpid ja kogu koroonapiirangutega kaasas käiv kadalipp) selles müstilises riigis teretulnud oled.

Kõige rajuma vastuvõtu osaliseks sain reedel sõudmise eelvõistluselt lahkudes. Iga võistlusareeni juures on turvakontrollid, mis on mehitatud nii metalldetektori juures töötavate sõjaväelaste kui ka teed näitavate ja käsi desinfitseerima suunavate vabatahtlikega, kes enamasti on jaapanlased.

Umbes viieliikmeline Eesti ajakirjanike seltskond väljus reedel sõudmisareenilt üsna vaiksel ajal, saades sellise hüvastijätu osaliseks, mida kodumaal kujutaks ette pigem presidendi ja peaministri kui lihtlabase sulesepa puhul. Vabatahtlikest moodustus sisuliselt koridor, mis sünkroonis kummardas ja "head aega" järgi hüüdis.

Seda kõike on aga tsipa liiga palju isegi pisut üle keskmise maailmas ringi rännanud idaeurooplase jaoks. Vahel tahaks omi mõtteid ka mõlgutada ja n-ö "mullis" ringi käia. Aga ei saa. Pean selle kummardamise ja konnichiwatamisega kaasa minema. Ei taha ka ülbiku plekki külge saada, sest kunagi ei tea, millal sul seda viisakat vabatahtlikku hädas vaja läheb - olgu siis bussijaamas, taksopeatuses või turvakontrollis.

Veel üks mees, kellest pole võimalik teretamata mööda pääseda, on ajakirjanike hotelli ukse ees istuv turvamees - tavaliselt vanem härrasmees, kes püstijalu töötamiseks on juba liiga palju elu näinud. Hommikul teretab ta mitu korda kõiki liftist väljujaid ja hommikusöögile suundujaid, tunni pärast meediabussile või taksole kiirustajaid, õhtul rampväsinuna koju saabujaid.

Jaapanlane jääb viisakaks ja ümmardab sind edasi isegi siis, kui tema pihta karjutakse. Mitte, et ma seda ise teinud oleks, kuigi kui üks hommikune buss hotellist pressikeskusesse vahele jääb ja teine pool tundi hilineb (väljumiste intervall on kirjade järgi 40 minutit), tahaks peatuses seisvale kollase vestiga noormehega tõreleda küll. Paraku ei mõika ta ühtegi muud keelt peale jaapani keele, mistõttu tundub see nagunii üsna mõttetu tegevus.

Selle kõigega ei mõtle ma üldsegi midagi halba meie lahkete võõrustajate kohta. Nemad pole ju süüdi, et neid selliseks on kasvatatud. Süsteem kui selline on teinekord lihtsalt väsitav.

Aga praegu on alles viies päev. Koju naastes võib juhtuda, et võtan juba ise head kombed automaatselt kaasa. Olge siis valmis teretama!