DELFI TOKYOS | Treener Nikolai Novosjolov: pärast poolfinaali kaotust oli raske hetk, miski ei näidanud, et võiksime siit medali saada

„Ma ei suutnud ennast tagasi hoida - see oli vägev, tõesti vägev! Pisarad voolasid kohe täiega," sõnas Tokyo olümpial pronksmedali võitnud Katrina Lehise treener Nikolai Novosjolov.

Veerand tundi pärast Tokyo olümpiamängude naiste epeevehklemise pronksimatši ajakirjanike ette jõudnud Katrina Lehis ja tema treener Nikolai Novosjolov ei püüdnudki õnneemotsioone tagasi hoida. „Ma ei tundnud sellist rõõmu isegi siis, kui tulin maailmameistriks," tunnistas Novosjolov.

Napilt poolteist tundi varem olid aga Novosjolovi ja Lehise tunded hoopis teised. Poolfinaalis kaotas Lehis rumeenlannale Ana Maria Popescule. "Kui me pärast kaotust oma alasse jõudsime, ei näidanud miski, et võiksime siit medali saada. Vaatasime nõutult teineteisele otsa ja mõtlesime, et kuidas me läheme pronksimatšile," kirjeldas Novosjolov. „See oli tänase päeva kõige raskem olukord. Aga Katrina suutis ennast suurepäraselt kokku võtta. Uskumatu..."

Kas treener kasutas hoolealuse vaimu turgutamiseks mingit erilist nõksu? „Sellele ei saa ma praegu vastata, peame need hetked omavahel läbi arutama. Aga aitasid paar nalja ja väike paus ning asjad hakkasid toimima," tõdes Novosjolov.

Pronksimatš Venemaa esindaja Aizanat Murtazajeviga kulges Lehise dikteerimisel. Keeruline hetk oli vaid teise kolmandiku alguses. Vastane tegi kolm torget järjest ja pääses 4:3 juhtima. Lehisel oli vastukäik olemas. Ta tegi ise kiiresti kolm torget, pääses ette ning ei andnud edu enam käest.

„Katrina kontrollis matši suurepäraselt. Mõnikord pead matši sisse elama, võid saada sisse mõned torked, kuid see on selleks, et vehelda ennast lahti ja minna edasi. Korraks oli ebamugav olukord, aga midagi hullu ei olnud," hindas Novosjolov murdehetke.

Novosjolovil on sportlasena tohutult kogemusi. Ta on kahekordne maailmameister, kuid olümpialt jäid medalid võtmata. Treenerina suutis ta aga Lehist läbi pika päeva rahulikult juhtida.

„Tegime seda, milleks valmistusime. Suurem töö oli tehtud, täna oli lihtsalt vormistamine. Meie koostöös ei tekkinud probleeme, mõlemad teadsime, millest räägime ja mida teha, et olla edukas. Kui sportlane on valmis, siis vaimu hoidmisega probleemi ei teki," leidis Novosjolov. „Katrina oli siin tippvormile hästi lähedal. Kui ta aga olnuks absoluutses tippvormis, siis me räägiks teist värvi medalist. Füüsiliselt oli ta kindlasti tipus, võib-olla oli mingi psühholoogiline nõks... aga peab tunnistama, et Popescu oli täna väga heas hoos."

Treeneri ja sportlase rolli võrdlemisel jäi Novosjolov esilagu natuke hätta. „Neid on väga raske võrrelda. Sportlasena sa vastutad iseenda eest, raja kõrval ma mõtlen sellele, kuidas saaksin olla kasulik, et hoolealune õnnestuks. Kui kaotame, siis kaotan mina," arutles ta. „Treenerina on pinge suurem, aga mul on kogemused ja teadmised, mida sportlane rajal tunneb. Seepärast saan anda nõu."