„Peast käis läbi, et ma ei taha seda neljandat kohta, ma ei taha kaotada,” kirjeldas Lehis tundeid, mis teda valdasid, kui oli 3 : 4 taha jäänud. „Pidin uuesti täiega keskenduma. See oli meeletu vaimne pinge. Jah, ma ei võitnud kulda, aga võitsin pronksi. Ja kui viimane matš oli läbi, saabus vabanemine. Just see iseloomustabki olümpiat – siin on väga palju elektrit ja sama suur on ka pingelangus, kui medal käes.”

Vabanemist võis näha igaüks, kui Lehis raja kõrvale pikali heitis, käed üleval ning ta näol säras lai-lai naeratus.

Lehisele oli see esimene olümpia. „Ei osanud hommikul midagi oodata,” tunnistas ta. „Keskendusin rohkem kui muidu, teadsin esimest vastast, panime paika plaani...”

Ning just see esimene matš poolatari Ewa Trzebinska vastu võinuks peaaegu saatuslikuks saada, sest Lehis võitis alles lisaajal.

„Lisaaeg oli kriitiline. Sisendasin endale, et ma ei tulnud Tokyosse vaid üheks matšiks. Mõlemad olime pinges ja teadsime, et võidab see, kelle närvid paremini kestavad. See oli kaklus,” rääkis Lehis napist võidust.

Paraku pingetest esimese vastase alistamine ei vabastanud, sest järgmised, kes vastu tulid, olid kõik maailmameistrid ja medalivõitjad, tõdes Lehis. „Meil oli treener Nikolai Novosjoloviga plaanid paika pandud ja need töötasid.”

Plaanid töötasid kuni poolfinaalini, kui vastu tuli maailma esimõõk Ana Maria Popescu, kellelt tuli vastu võtta kaotus 11 : 15. „Ta on väga heas hoos, väga kogenud, võitnud palju medaleid... Ühesõnaga ta oli minust parem. Ma ei tunnetanud temaga veheldes niiöelda matši.”

Lehis tunnistas, et medal langetas pinge nii tema, kui loodetavasti ka teiste Eesti olümpialootuste õlgadelt. „Sinult oodatakse medalit, sinu võitlust vaadatakse, tööd on tehtud meeletult ja sa ise ihkad medalit. Aga kui seda ei tule... Ma tundsin, kuidas koorem õlgadelt langes.”

Alles intervjuutsoonis sai Lehis teada, et saab medali kaela vehklemishallis pärast finaali, seni oli talle räägitud, et autasustamine toimub olümpiakülas. „Selge, siis pean minema meiki tegema,” muigas ta.