16 aastat Katrinat juhendanud treener elas oma endisele õpilasele pingsalt kaasa, minnes eelneval õhtul varakult magama ja ärgates äratuskellaga, et võistlusi mitte mingil juhul maha ei magaks.

Võistlust jälgides oli Nelis-Naukase sõnul aga kohe näha, et Katrina tahtis seda medalit väga saada. "Ta on elu aeg võitleja olnud ja oli näha, et ta annab endast maksimumi."

Vehkleja oli terav ja enesekindel ning tänu sellele Lehise endise treeneri sõnul see medali tuligi.

Katrinas ja tema andes pole Nelis-Naukas aga mitte kunagi kahelnud, vaid vastupidi, esimesest trennist alates nägi ta noores neius palju talenti.

"Laps tuli neljandas klassis trenni ja võttis koheselt sisse vehklemise võistlusseisu," kirjeldas Nelis-Naukas oma hämmingut, kui Katrina esimest korda trenni läks. Treener sõnas, et teiste sportlastega peab palju tööd ja vaeva tegema, enne et laps hakkaks üldse vehklemise asendis ilusti olema, kuid Katrina läks ja istus kohe õigesti.

Teine moment, mil Nelis-Naukas sai aru, et Katrina näol on tegemist talendiga, oli siis, kui ta hakkas algusaastatel kohe kätte torkama. "Enamik vehklejaid ei hakka mitte kunagi kohe kätte torkama, aga tema hakkas." Ning kuigi täna ta enam nii palju torkeid kätte ei tee, siis Nelis-Naukasega treenides tegi ta seda siiski palju.

"Tema anne seisis selles, et ta omandas kõik tohutult kiiresti. Kõik see, mida me individuaaltrennis õppisime, tuli tal kohe ka võistlusmomendis välja," sõnas Katrinat treeninud naisterahvas uhkelt.

Kuigi Nelis-Naukas on vehkleja saavutuse ja medalivõidu üle küll äärmiselt uhke, on tal hinges sees ka natuke mõru maik. 16 aastat on pikk aeg ja noorele õpilasele sai pühendatud treeneri sõnul väga palju aega ka isiklikust elust, sest treeneri tööd ei saa teha nii, et sa ei armasta oma õpilasi.

"Ma olen õnnelik, et ta medali sai, aga kurb, et ma seal ise ei saanud olla," võtab oma emotsioonid kokku vehklemistreener Helen Nelis-Naukas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid