Sport on karm. Kui medalit pole, on pisarad. Kaheksa aastat tagasi oli nooruke Beljajeva see, kes Popescu veerandfinaalis alistas ja ta nutma ajas. Nüüd oli rumeenlanna kord vanad võlad tasuda.
Matši saatus otsustati esimese kahe minutiga, kui Beljajeva 1 : 3 kaotusseisu jäi ja betoonkaitsesse asus ning vastase rünnakud edukalt tõrjus. Ju oli ta seks korraks Beljajeva vehklemise lahti hammustanud.

„Seekord läks nii,” ohkas Bljajeva, näol nukker ilme. „Olen Popescuga kohtunud ja teda võitnud... Matši algus läks kahjuks käest ära. Juhtima asudes hakkas Popescu töötama kontrarünnakutega ja kui ta taganeb ja kaitses seisab, on temaga väga raske vehelda. Ta püsis rahulik ning lollusi ning vigu ei teinud, mille pealt saanuks ma kaotusseisu vähendada. Rahulik proovisin olla minagi, sest paanika head ei too.”

Beljajeva tunnistas, et Popescu on ta vehklemise tõesti lahti harutanud. „Kui vaadata meie eelmisi matše, siis oli tal keeruline minu rünnakutele kontraga vastata. Ta on ilmselt täna targem kui mina.”
Kui leida kaotuses positiivset, siis vorm tundub Beljajeval ja teistelgi Eesti epeenaistel hea olevat ning ees ootab naiskonnavõistlus. „Hoog on meil tõesti hea,” nõustus Beljajeva. „Usun, et suudame näidata naiskonnavõistluses head vehklemist."

Oma esimesel olümpial Rios kaotas Beljajeva kohe avamatši ja nüüd võiks pääs veerandfinaali parema tunde jätta. Aga ei jätnud, tõdes Beljajeva. „Mis seal vahet on, kas kaheksas või kahekümnekaheksas koht, kui medalit ei ole, pole kohal tähtsust. Aga Pariisi olümpia on juba kolme aasta pärast.”