„Nüüd, jah, paanikat pole,” tunnistas eksmaailmameister Julia Beljajeva. „Saime Rios oma vitsad kätte. Seal ajasime ootused kõrgeks ja olime närvis. Nüüd valdab rahu, kuid motiveeritus on suur – kõik halb juhtus viis aastat tagasi ära.”

MM-i pronks Erika Kirpu nõustus Beljajevaga: „Rio võistlusjärgsetest pisaratest oli kasu. Siis oli tahtmine medalit võita niis suur, et muutis mind ebastabiilseks. Praegu on kõik palju parem, naudin olümpiat ja üritan anda parimat.”

Olümpiadebütant, Euroopa meister Katrina Lehis kinnitas, et üle keegi ei mõtle, õhkkond on hea ja rahulik. Üheskoos käiakse söömas, vaisatakse nalja... Küsimusele, kas söögilauas tohib siis juttu rääkida, reeglid justkui ei luba, vastas Kirpu: „Oleme õppinud omavahel žestidega suhtlema.”

Meie vehklemistrio on küllalt enesekindel, sest töö on tehtud ning tuleb nüüd tulemuseks vormistada. Võisteldud on viimase aasta jooksul vähe – üks MK-etapp, paar turniiri Eestis ja üks Itaalias – kuid sama on ka rivaalidega. „Saime vahepeal häid laagreid ning nädal treeninguid Sakus kulgesid samuti suurepäraselt,” kinnitas Beljajeva.

„Saime seal aklimatiseeruda ja Jaapani ellu sisse elada, aga pikapeale muutus tüütuks, sest olime karantiinis ja viibisime kas hotellis, vehklemissaalis või söömas. Olümpiakülas on melu rohkem.”

Kellega olümpiaturniiril kokku minnakse, selgub reedel pärastr loosimist. Naiskonna neljas liige, ülikogenud Irina Embrich, kes osaleb vaid naiskonnavõistlusel, kinnitas, et tüdukud on lahinguteks valmis. „Kõik on olnud tublid ja loodan, et neil läheb hästi,” sõnas Embrich.