EM-i KOLUMN | Aivar Pohlak: veatu Southgate sõitis vastu koduvärava posti

Koostöös Eesti jalgpalli liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistluste kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Inglismaa ja Itaalia finaalmängu analüüsis Eesti jalgpalli liidu president Aivar Pohlak.

Epiloog

Meeskonda terve turniiri jooksul veatult juhtinud ja ühtlaselt mängimas hoidnud Gareth Southgate mõtles finaalis üle, tuues 120. minutil penatilööjateks väljakule Marcus Rashfordi ja Jadon Sancho. Tõenäoliselt mõttega saavutada edu läbi puhanud jalgade, paraku kaasnes sellega ka eriülesande lahendamise raskus, millega noormehed toime ei tulnud. Võimalik ka, et mängujärgsete penatitega kaasnevas pingeväljas ongi üldjuhul lihtsam toimetada füüsiliselt väsinuna, sest siis suundub allesjäänud energia pigem väsimuse ületamisele kui stressi võimendamisele, aga see on mingitpidi ka tagantjärele tarkus.

Mäng ise

Mänguks endaks oli Southgate valinud suurepärase plaani. Algasetusi vaadates võis arvata, et inglaste plaan on üles ehitatud eelkõige Itaalia palliga mängu segamisele, kuid tegelikkus oli vastupidine – Inglismaa mängijad olid küll vastaste sööduliinidel ees, aga itaallaste suuremad mured tekkisid väljakuperemeeste palliga mängust.

Inglaste kiire värav oli ebatavaline ka soorituses osalejate poolest – rünnaku algatas oma väljakupoolelt vasak äärekaitsja, mängides palli väga madalale langenud kesktormajale, kes söötis palli edasi endast palju kõrgemale tõusnud paremale äärekaitsjale; viimase tsenderdus või isegi sööt leidis Itaalia trahvikastist sinna jõudnud vasaku äärekaitsja – värava tõi viimase eriti hästi kontrollitud löök jalapealsega.

Itaalia hakkas mänguga kohanema veidi enne esimese pooltunni täitumist. Enne seda võis ainult imestada, kuivõrd hästi õnnestus Inglismaal sirgjooneliselt vastase liine läbistav ülespoole mängimine. 35. minuti Chiesa läbimurre ja napilt väravast mööda läinud tugev löök oli initsiatiivi Itaalia kätte mineku verstapostiks.

Chiesa energia ja itaallaste meeskondlikult julge või isegi väga julge mäng oli edukas – palliga mängides jäi kaitsvasse positsiooni vaid Bonucci ja eriti aktiivsed oldi vasakul tiival, kus Chiellini tõusis sageli nii mängujuhi kui ka ääremängija positsioonile, kusjuures palli kaotades võideti see rohkete mängijatega tehtava pressinguga enamasti kohe tagasi ja inglastel kontravõimalusi praktiliselt ei tekkinudki. Meenub vaid üks olukord kuuendal lisaminutil, kui Chiellini arvas palli minevat auti, kuid oli sunnitud tema külje alt läbipugenud Saka takistamiseks tegema robustse vea. Kusjuures tagalat julgestama jäänud Bonucci oli enamasti just selleks mängijaks, kes otsis ja sageli ka leidis pikemaid ja täpseid sööte ettepoole.

Itaalia lõi viigivärava 67. minuti ja 70. minuti paiku panin kirja, et Itaalia mängib fantastilist jalgpalli.

Chiesa vigastus ja väljavahetamine 86. minutil võttis itaallaste mängust aktiivsust maha ja kuigi Chiellini tegi veel teise lisaaja kolmandal lisaminutil vasakul ääres ülejooksu, mida keskkaitsja esituses näeb üliharva, oli 2 x 15 minutit ja eriti selle teine pool inglaste käes.

Turniirist

Enne finaalturniiri algust mõtlesin, kuidas mõjub poolteist aastat koroonakriisi võistluse sportlikule kvaliteedile – Premiere League’i hooaeg 2019/2020 lõpetati ülitiheda graafikuga mängides 17. juunist 26. juulini 2020 ja Serie A tegi sama 22. juunist 2. augustini, peale mida mängiti lõpuni UEFA Meistrite Liiga ja Euroopa Liiga ning juba 12. ja 19. septembril startisid liigad uuesti, samuti ülitiheda graafikuga; koondiseakendes mängiti kahe asemel kolm mängu ja nii edasi – aga võistlus oli heatasemeline.

Nägime kõrgetasemelist treeneritööd nii mänguks ettevalmistumise kui ka mängu käigus olukordadele reageerimise mõttes; tarku mängijaid, kes treenerite plaanid väljakul ellu viisid ja tegutsesid sageli positsioonide mõttes laiema lähenemisega kui tavapärane, kusjuures see ei toonud kaasa segadust väljakul; domineeris palliga mäng ja mängule läheneti enamasti positiivsete ideedega.

Kolmas maailmasõda ja jalgpall

Koerast oleme nüüdseks üle saanud – pean silmas kõiki edasilükatud mänge ja võistlusi – ületamist vajava sabana jääb veel septembrikuise koondiseakna kolm mängu.

Tõsi – kolmas maailmasõda ei ole kaugeltki lõppenud ja kuigi jalgpallil on olnud selle murdmisel kindel roll, võib karta, et taas satub löögi alla ka mäng ise. Loodan end eksivat, aga eeldan, et lähinädalatel hakkame kuulma ja lugema lugusid sellest, milliseid probleeme Wembleyl peetud rahvarohked mängud kaasa tõid.

Käisin ise kahel mängul Peterburis ja olen rääkinud inimestega, kes reisisid mängudele vastassuunas ning tahtmatult tekib vahetut kogemust ja avalikus ruumis selle kohta tekitatud muljeid võrreldes mõte, et asjad ei klapi. Nii näiteks küsiti marsruudil Tallinn – Riia – Kaunas – Varssavi – Berliin – Kopenhaagen – Kiel – Amsterdam – Dortmund – München – Dresden – Varssavi – Kaunas – Riia – Tallinn liikunud seltskonna käest koroonatesti tulemust kogu reisi jooksul vaid ühel piiril. Ja kuigi erinevad allikad andsid kindlas kõneviisis teada, et Amsterdamis toimuva mängu külastamisest ei tasu mõeldagi, oli pileti olemasolu tarvilikuks ja piisavaks seda võimaldanud asjaoluks. Tõsi, koroona kiirtest tuli enne staadionile minekut teha.

Olen kaugel sellest, et olukorda naeruvääristada või kutsuda inimesi üles koroonat ignoreerima.

Samas muster, mida oleme kogenud analoogsetes olukordades ja mis töötavad põhimõttel “hirm võidab alati”, paneb mind tõsiselt muretsema.

Muretsema paneb mind teinegi analoog ja see on üheks põhjuseks, miks olen koroonakriisi nimetanud kolmandaks maailmasõjaks – ka teise maailmasõja ajal või vähemalt selle esimestel aastatel oli suur hulk või isegi enamik sakslasi veendunud, et aetakse õiget asja, sest propaganda oli teinud oma töö.

Teise maailmasõja mõttes kasutamegi julgelt sõna propaganda, aga ometigi tundub mulle, et tollal Joseph Goebbelsiga seotud maailmaga manipuleerimise mõtteviis on meie tänapäeva elus suisa domineeriv.