EM-i KOLUMN | Mihkel Uiboleht: Tarantlihammustus pani Itaalia tantsima

Koostöös Eesti Jalgpalli Liiduga avaldab Delfi pärast igat mängu Euroopa meistrivõistlustel kolumni, mis käsitleb lõppenud mängu, mängu kangelasi või on pühendatud detailidele üleeuroopalise spordipeo ümber. Itaalia ja Hispaania mängu analüüsis Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete juht Mihkel Uiboleht.

Itaalia - Hispaania on suurvõistluste klassikaline vastasseis: omavahel kohtuti finaalturniiril 10. korda, mis on Euroopa koondiste rekord. Samamoodi on klassika, et Itaalia või Hispaania osalusel jõuab mäng penaltiseeriani: see juhtus samuti 10. korda, millele pole taas ühelgi Euroopa koondisel midagi vastu panna.

Klassikaks kujunes ka selle poolfinaali kolmas meeskond: sakslane Felix Brych vilistas turniiril juba viiendat mängu, mis on ühe EM-finaalturniiri rekord. Brych ei tõusnud mängu keskmesse, mis tähendab, et ta sai väga hästi hakkama: mõistlikult kõrge veapiir, autoriteet mängijate seas, rahulik kehakeel, mida tal eelmistes mängudes vahel nappis ja mida võis nüüd märgata juba avavile eel loosimisel, kus ta kaptenitega nalja viskas.

Nii Hispaania kui Itaalia hümn on samuti tõeline klassika: ühelt poolt sõnadeta vana võitluslaul, teiselt poolt kaasahaarav ja kirgliku esitusega vendlusest, ühtsusest ja eneseohverdusest kõnelev pala. Huvitav, kas ja mitu protsenti aitas Itaalia koondise esitusele kaasa võimalus hümni koos laulda?

Enne kohtumist oli valdav arvamus: kui Hispaania mängib samamoodi nagu seni, siis läheb Itaalia finaali. Hispaania muutiski oma mängujoonist ja läks platsile ründajata. Ühe tantsupartneri rütmimuutus raputab kogu tantsu olemust ja võib salvata ka hästi toimivat masinavärki.

Hispaania oli salvaja rollis (kõrge surve, pallivaldamine ja pealelöögid, millest, tõsi, raamidesse läks sama palju kui Itaalial), kuid lõppkokkuvõttes viis see edasi Itaalia. Kui otsida asjade sellisele kulgemisele põhjendust pärimuskultuurist, siis Itaalia rahvatantsu tarantella keskmes on tarantlihammustus, mille tulemusena ja kuuldavasti ka hammustuse raviks hakkabki inimene tantsima. Seejuures võib salvamisest jõudu saanud tantsija vastu pidada mitmeid päevi. Täpselt nagu see bakhanaal, mille Itaalia finaalipääs vallandas.

Itaalia - Hispaania poolfinaalis nägime kõrgetasemelist jalgpalli: mängijate tehnilised oskused, võimaluste tekitamine, mängu muutmine vastavalt olukorrale, taktikaline ettevalmistus ja kõik muu pakkus ilu igale maitsele. Heaks näiteks on mõlemad väravad. Itaalia tabamus sündis hiilgavast vasturünnakust, mille algatas väravavaht Donnarumma ja lõpetas Chiesa individuaalne meisterlikkus, kusjuures pall liikus mööda maad ühest väljaku otsast teise võrku kõigest 13 sekundiga (vahepeal puutusid palli ka hispaanlased!). Samamoodi Hispaania tabamus, kui nende söödumäng kandis vilja: Morata tuli pallile keskringi juurde vastu ja viie sekundi pärast võrk sahises.

Itaalia tugevus on nende tasakaal. Väljakul ollakse emotsionaalsed ja teineteist toetavad ning samas suudetakse teha kaineid otsuseid. Heaks näiteks on raiopiirojalike omadustega Chiellini, kelle 36 eluaastas on segatud kirg ja kogemus, ning peatreener Mancini, kes lubas pärast võidetud penaltiseeriat oma keskendunud näole argliku ja kergendust täis naeratuse.

Lõpetuseks mõned mõtted Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri rollist telemaastikul. Kindla programmi kindlal ajal ja kindlalt kanalilt vaatamine ehk lineaarne televisioon kuivab kokku. Üha enam vaatavad inimesed teleprogrammi siis, kui neil selleks aega ja tahtmist on. Mitmed saated avaldavad oma materjali internetis enne tele-eetrit. Iseenesest on see väga mugav, kuid miinuspoolel on inimeste infoväljade kaugenemine (eri aegadel vaatamisel muutub kontekst, taust), koos kogemise tunnet jääb vähemaks. Meeste jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniir on klassikalise televisiooni nurgakivi, mis näitab, et ühiselt kogetuna on nii õnnel kui õnnetusel hoopis teine tähendus.