EM-i KOLUMN | Janno Kivisild: inglased tõmbasid taktikalises lahingus pikema kõrre

Igal suurturniiril on oma trendid ja seekordse Euroopa meistrivõistluste finaalturniiri omad haakusid hästi Inglismaa - Saksamaa vastasseisuga.

Nimelt tehti pärast alagrupimänge kokkuvõte, mille kohaselt on turniiril valdavaks kolme (või viiese, sõltuvalt olukorrast) kaitseliiniga mängimine: nii tegutsesid 13 koondist. Taolise taktikalise valiku oli senistes mängudes teinud ka Saksamaa, samas kui Inglismaa ei olnud seda teed läinud. Kaitseliini asetus oli inglaste jaoks kuum teema ja kuigi statistika toetas neljase liini valimist – Southgate'i käe all oli võiduprotsent neljase liiniga oluliselt kõrgem –, siis otsustati sisse tallatud rajalt kõrvale astuda ja Saksamaa senistest mängudest lähtuvalt taktikat muuta ja valida samuti kolmene kaitseliin.

Inglismaa kohandas end Saksamaast lähtuvalt, kuid Saksamaa jätkas oma teel ja see oli esmapilgul üllatav, eriti seetõttu, et Inglismaal oli all kolm nullimängu ja sakslased olid lasknud endale viis väravat, kuid löönud ise kuus. Seekord võitis koondis, kes kohanes, inglased tõmbasid taktikalises lahingus pikema kõrre.

Inglismaa - Saksamaa vastasseis kujunes kuni 75. minutini kahe tugeva strateegi ja hästi toimiva, detailideni peenhäälestatud taktika ja koondiste heitluseks. Mõlemad suutsid vastaste käigud kinni panna, kummagi ründemäng ei tulnud seetõttu hästi välja. Taktikagurmaanidele oli siit palju õppida, samas kui tavavaatajatele jättis see pigem väheatraktiivse mulje.

Mängijatest tuleb välja tuua, et sakslastele oleks olnud abiks Gündogani ebastandardsus ja võimekus olukordade lahendamine enda peale võtta. Avapoolaja eest au ja kiitus Wernerile, kes oli seni pigem tögada saanud, aga tuli inglaste kaitseliiniga alguses hästi toime ja pani nad surve alla.

Saksamaa mängis erinevalt Inglismaast oma tavapärases asetuses, kuid nad olid vastast põhjalikult analüüsinud ja veidi oma mängu ikkagi muutnud. Näiteks Inglismaa ründekolmikust pidasid nad Sterlingut nii ohtlikuks, et Havertz pidi spetsiaalselt selleks ebatavaliselt tagasi töötama ja Kimmichit aitama.

Mäng tüüris viigisadama suunas, mõlemad võistkonnad olid valmis vasturünnakute tõrjumiseks ja pallikaotustele reageeriti väga efektiivselt. Lõpuks said määravaks pisikesed detailid ja individuaalne meisterlikkus. Üllatav oli, et sakslastel puudus inglaste väravale vastukäik: jah, Mülleri võimalus tekkis, aga meeskondlikult ei suudetud mängu muudatust tuua. Ka pingilt uue jõu toomine jäi liialt viimasele hetkele ja seeläbi tekitati küll lõpus kontrollimatu ja segane ülekaal, aga siis oli seis juba nende poolt vaadates 0:2. Seejuures sündis teine värav vasturünnakust, mida Saksamaa oli seni suutnud neutraliseerida.