Tosinkond aastat USA-s elanud treenerid Uno Lapimaa ja Miljana Jocic: Eesti lapsed on ameeriklastest iseseisvamad ja parema füüsilise ettevalmistusega

Chicagos ülikooli kõrvalt treeneritööd alustanud Uno Lapimaa (33) on Eestis tagasi ning töötab USTA tenniseklubis koos oma abikaasa Miljana Jociciga (32), kes kuulus koos Ana Ivanovici ja Novak Djokoviciga Serbia noortekoondisesse.

Artikkel ilmus esimest korda viimases ajakirja Tennis numbris.

Nõukogude liidu tippmängijate Villem (snd 1952) ja Elena Lapimaa (snd 1953) noorim poeg Uno (1987) ja tema abikaasa Miljana (1988) kohtusid ülikoolipäevil Lewis University tennisetiimis. 2008. aastal sellesse ülikooli õppima asunud Uno lõpetas parasjagu bakalaureust, kui South Carolina ülikoolile au ja kuulsust toonud Miljana seal magistriõpingute kõrvalt abitreenerina töötas, juhendades teiste seas ka Armand Levandit ja Uno paarismängupartnerit Erik Aunapuud.

Tutvusest kujunes armastus mõned aastad hiljem, kui mõlemad said töö Chicago äärelinna vastloodud tennisekoolis Five Star Academy, kus nende töö koroonapandeemia puhkedes eelmise aasta aprillis järsult otsa sai.

„Eelmise aasta aprillis ei teadnud keegi, mis see koroona on. Kõik pandi kinni, klubi sealhulgas. Meidki koondati,” meenutab Uno pöördelist aega. „Olime juba käima hakates kokku leppinud, et tahame viie kuni kümne aasta pärast Euroopasse elama tulla. Koroonapauk andis ajendi see otsus lõplikult ära teha, kuna niisama kolmeks kuuks üle ookeani reisida, eriti koos lapsega, polnud võimalik ning keegi ei saanud ka meile USA-sse külla tulla. Valisime Serbia ja Eesti vahel, aga Serbias on elukorraldus ikka palju harjumatum. Miljana vanemad soovitasid samuti Eesti poole vaadata, kus pere kasvata on suhteliselt ideaalne.”

USTA oli Unot enda ridadesse meelitada üritanud juba varem, esimest korda umbes viis aastat tagasi. Tänaseks on mõlemad oma uues klubis kenasti kohanenud. Uno juhendab 10-12-aastaste laste ja ka täiskasvanute gruppe, Miljana hoolealused on peamiselt 6-11-aastased tennisehakatised, kuid ta annab ka täiskasvanutele eratunde.

Ühel argipäeva lõunal Tondi tennisekeskuse treenerite toas toimunud kohtumisel pajatasid Uno ja Miljana, kel mõlemal seljataga edukas ülikoolitennise karjäär, USA ja Eesti tennisekultuuride erinevusest ning sellest, miks ise spordiperekondades kasvanud noored treenerid oma järeltulijatele profitennisisti elu ei soovitaks. Lapimaade noorim liige on kahe-aastane tütar Lena, septembris on oodata veel perelisa.

Meenutage palun, miks otsustasite peale keskkooli lõpetamist just USA ülikooli õppima asuda?

Uno: Tahtsin veel tennist mängida ja lisaks hea hariduse saada. Teadsin, et profitennises ma enam läbi ei lööks, sest ma polnud lihtsalt sellist tüüpi. Ülikoolitennis mulle meeldis, sest see on rohkem meeskonnasport. Mu parim sõber Tõnis Irdoja oli aasta varem Lewise ülikooli läinud ja tegi minuga väga head värbamistööd. Ta ütles: „Tule, õpi, see on hea ülikool, saad tennist mängida, treener pakub sulle stipendiumi. Mul oli veel paar pakkumist, näiteks Fredi Vöörman kutsus Baltimore’i ülikooli.

Miljana: See pole kunagi mu unistus olnud, kuigi mul oli juunioride ajast palju tennisistidest sõpru, kes USA ülikoolist unistasid ja selle nimel tööd tegid. Tiimis, kus mina USA-s mängisin, oli enne mind kaks serblast, kes mind suviti ja talviti kodus käies värvata üritasid. Kui ma olin 16-aastane, käisid mõned treenerid Texasest, Chicagost ja Miamist mind vaatamas, aga ma polnud siis sellest veel huvitatud, see aeg tundus nii kaugel. Olin oma venna ja õega (Djordje Jocic tegi rahvusvahelist karjääri jalgpallis, Tamara Jocic mängis kohalikus kõrgliigas võrkpalli – toim) nii lähedane ja arvasin, et oleks hullumeelsus üle ookeani kolida. Kui ma aga keskkooli lõpetades oma võimalusi vaagima hakkasin, siis mõtlesin, et ma pole veel valmis kummastki, tennisest ega õppimisest, loobuma. Euroopas pole võimalik ühtaegu nii kõrgel tasemel mängida kui ka haridust omandada. Alguses arvasin, et proovin ühe aasta, aga jäin USA-sse 12 aastat kauemaks (naerab – G.L.).

Olles töötanud nii USA kui ka Eesti tennisesüsteemis, siis milliseid erinevusi treeneritöös ja lastes saaksite välja tuua?

U: Oleme sellest päris palju omavahel rääkinud, kuigi vahel teeme reegli, et kodus peale tööd rohkem tennisest ei räägi. Noortetennis on USA-s väga kõrgel tasemel, aga on ka palju neid lapsi, kes käivad hobi korras vaid kord nädalas mängimas – paljud klubid edendavad äriliselt ka seda poolt. Eestis on võistlustennis riigi suurust arvestades väga heal tasemel. Kui sporti tehakse, siis ikka tõsiselt, mis on hea.

M: Mind šokeeris kõige rohkem – ma olen ise üles kasvanud väga palju füüsilist trenni tehes –, kui vähe teevad üldfüüsilist USA lapsed, kes muidu on tennises kõrgel tasemel. Ja kui palju tunde nad korraga väljakul veedavad! Meil oli klubides laagreid, kus mängiti järjest neli tundi tennist, väga tihti kestsid meie klubis trennid kaks ja pool tundi – minu jaoks on seda liiga palju. Vanematele on see mugav, sest trenni sõidetakse tund aega, mitte nagu Tallinnas, kus kaugeimast punktist on siia veerand tundi sõita. Trenni kvaliteet ei saa sedasi olla sama mis Eestis, kus tehakse korraga poolteist tundi tennist. Lisaks tehakse siin peaaegu iga päev tund aega üldfüüsilist. Nägin, kui kerged on USA-s vigastused tulema. Nad töötavad ka palju kõvakatetel. Ülikoolis oli tavaline, kui sul on olnud mõni operatsioon. Mul endal oli põlve-, sõbral seljalõikus. Klubis oli mul üks regiooni parim mängija, 12-aastane, kellel oli just tõsine seljavigastus. Ta oli selle jaoks ilmselgelt liiga noor!

U: Mulle tundub, et Eesti mängijad on pühendunumad tegema iseseisvat tööd. Nad mõistavad hea soojenduse ja kodus iseseisva venituse tähtsust. Ma arvan, et see tuleb kodust. Lapsed kopeerivad paljuski vanemate harjumusi. Eestlased ongi rohkem iseseisvad ja suudavad teha tööd üksinda. USA-s valitseb rohkem grupimentaliteet, nad töötavad grupis paremini.

M: Ma pole selles nii kindel. Olen nõus, et Eesti lapsed teevad rohkem iseseisvat tööd, aga me saame rääkida ainult sellest osast, mida me näinud oleme. Ka Serbias näeb iseseisvust rohkem, aga seda eelkõige ala maksumuse tõttu. Sa ei saa endale kogu aeg treenerit kõrvale lubada. Ma ei ole USA-s väga palju näinud, et keegi võtaks kolm palli ja lihtsalt mängiks – nad ootavad alati, et ka juhendaja kõrval oleks. Toimub peaaegu isegi ülejuhendamine. Kuid väljakul pead sa olema loov, panema end ise erinevatesse olukordadesse.

Kas teie kaheaastane tütar ka juba tennisepallidest huvitub? Unistate te sellest, et teda tennis kunagi tõsisemalt paeluks?

M: Teda huvitab kõik, mis kiiresti liigub või jookseb. Me ei pea teda ise aktiivsena hoidma, ta on seda niigi (naerab).

U: Ma olen õppinud, et kui sa tahad, et su laps oleks spordis hea, peavad mõlemad vanemad seda otsust toetama. Miki on seda meelt, et tennis on väga raske ja individuaalne ala, kus pead olema väga tugev nii headel kui ka halbadel aegadel.

M: Ütleme nii, et ma enam-vähem tean, mida see nõuab. Ma ei ütleks talle „jah” ega „ei”. See peab tulema temast endast. Kui ta tahab [tennisistiks saada], siis ma ei takista teda. Küll aga ei tahaks ma minutitki tema treener olla. Ma võin teda aidata, kui ta tahab minuga lüüa, aga mitte teda treenida. Olen näinud nii paljusid (tennise)perekondasid lagunemas. See on väga riskantne töö. Nii kerge on võtta väljakul ja trennis toimuv koju kaasa. Emaks olemine on piisavalt raske, seega ma üritan esmajärjekorras selle tööga hakkama saada. Ma ei tahaks enda unistusi läbi tema täide viia. Mõned inimesed on kurvad, kui nende lapsed ei mängi tennist. Mind ei morjendaks üldse, kui ta tennisepalli lööma ei hakkaks. Jah, oleks lõbus, kui me kunagi kümne aasta pärast kuskil puhkusel olles kõik koos mängida saaks. Aga ma ei usu, et professionaalne tennis oleks isegi tervislik. See võib kõlada brutaalsena, aga see on väga raske töö. Paljud inimesed näevad auhinnarahadena miljoneid ning mänge Roomas, Barcelonas, Monte Carlos, kõigis neis imelistes paikades. Aga tennis on sellest palju enamat. See on väga üksildane elukutse.

Loe intervjuud pikemalt ajakirjast Tennis!