EM-i KOLUMN | Mihhail Artjuhhov: hispaanlased ja horvaadid näitasid kaasaegse jalgpalli parimaid külgi
(3)
Me nägime täna suurepärast jalgpallietendust, mille dramaturgia oli hullumeelne. Algul oli üks pool edukas ja mängu võitmas, siis arvasid teised oma eufooria pealt, et suudavad samamoodi ka lisaajal jätkata. Mängus näidati kaasaegse jalgpalli parimaid külgi, näidates mängijate head tehnikat, kuid ka toorest käitumist, mäng oli kiire ja aeglane, kohati alatu, aga ka džentelmenlik ehk kõik nagu meie elus.
Kopenhaagenis mängitud kohtumises saatis Hispaania peatreener Luis Enrique väljakule ründava formatsiooni 1+4+3+3 teravate ründajate ja tugeva keskväljaga, kes kontrollis palliga mängu.
Horvaatia peatreener Zlatko Dalić vastas talle 1+4+5+1 ehk siis rohkem kaitsele suunatud formatsiooniga, kus oli tõhusamalt mehitatud keskväli, et mitte lasta hispaanlastel kontrollida mängu.
Kohtumise esimestel minutitel oli kontroll hispaanlaste käes ja nad valdasid palli koguni 80 protsenti. Nad kombineerisid hästi, liikusid palju ning mängisid ühe-kahe puutega söötu ja muutsid palju rünnakusuundi. Hispaania ründajad räsisid pidevalt horvaatide kaitset ja kohe loodi ka kaks väga head olukorda.
Pärast pallikaotust mängis Hispaania kõrget pressingut ning horvaatidel ei tulnud seepärast üldse midagi välja ja pall kaotati kiirelt. Nende vasturünnakud võeti kiirelt maha ja hispaanlaste värav oli kogu aeg õhus.
Kümne minutilise mängu järel püüdsid horvaadid olukorda muuta ja neil õnnestus ka paar rünnakualget. Aga kuna hispaanlased surusid tugevalt siis olid horvaadid sügavale enda värava alla surutud, kus nad olid väljakul isegi 1+6+3+1 asetusega. Kuid horvaadid pidasid vastu.
Sellist kiiret ja tehnilist meeskonda nagu Hispaania on aga väga keeruline tagasi hoida. 16. minutil jooksis Koke kesktormaja positsioonile ja tekkis sajaprotsendiline võimalus, kuid väravavaht oli heal positsioonil ja pall tabas jalga.
Mõned minutid hiljem oli hispaanlastel taas suurepärane võimalus. Kuid kui hispaanlased ei suutnud lüüa horvaatidele, suutsid nad seda endale. 20. minutil andis noor mängumees Pedri tugeva söödu tagasi, väravavaht Unai Simon ei vaadanud palli ja mõtles juba, kuidas rünnakut edasi mängida, kui pall hüppas üle jala ja veeres väravasse.
See värav viis hispaanlased endast välja, nad olid šokis ja Horvaatia haaras initsiatiivi. Nad hakkasid palli kontrollima ning Luka Modric ja Nikola Vlasic töötasid väga hästi ning teine tabamus hispaanlaste väravavõrku ei olnud kaugel.
Hispaania koondisel on meeskonnana väga hea kvaliteet ja nad tulid suhteliselt kiirelt olukorrast välja. Hispaanlased võtsid taas ülekaalu ja mäng oli samas rööbastes, mis kohtumise alguses. Samas oli tempo keskmine, otsiti teed väravale ja 38. minutil jõuti lõpuks ka viigini. Sellest saadi uus emotsionaalne laeng ning Hispaania kontrollis poolaja lõpuni mängu ja ründas suurte jõududega.
Mõlemad meeskonnad näitasid väljakul seda, mille poolest neid hinnatakse. Nägime suurepärast mängu palliga, kiireid üleminekuid kaitsest rünnakule, õigeaegseid ja täpseid sööte.
Samas oli mäng kohati just horvaatide poolt toores, nad püüdsid tempot maha suruda ja mängisid vastastega tihedas kontaktis. Nad hoidsid oma tsoone ja võimalusel löödi hispaanlastele jalge pihta. See oli nende stiil. Kuid horvaadid näitasid ka oma iseloomu, sest neil tuli palju kannatada, kuna jäädi oma oskustelt hispaanlastele suurelt alla.
Vaheajal tegid peatreenerid korralikku tööd ja mõlemad meeskonnad tulid väljakule veelgi parema häälestusega. Taheti võita normaalajaga. Mäng oli esimese poolajaga sarnastes rööbastes.
Kohe tulid ka hispaanlastel head võimalused ja Cesar Azpilicueta lõi värava. Pedri andis hea tsenderduse ja horvaadid lasid kergelt lüüa. See oli üllatus, sest seni olid kaitsjad oma karistusalas enamuse pallidest ära klaarinud. Sekundiline peataolek maksis kätte.
Värava löönud Azpilicueta on juba 31-aastane, kuid lõi koondise eest alles esimese värava. See räägib sellest, et Luis Enrique vaatab treenerina meeskonna komplekteerimisele omamoodi pilguga, ta ei vaata mängija passi ja eelistab mehi, kes tema ideedega sobivad ja valib mängijaid vastavalt vastasele.
Eduseisus said hispaanlased veelgi indu juurde ja nende ülekaal oli mäekõrgune - mida tahtsid, seda tegid. Horvaadid püüdsid kõrgelt pressida, kuid pall nende käes ei püsinud. Siis oli hetk, kus vahetati tühjaks läinud palli, mis andis horvaatidele võimaluse pisut hinge tõmmata.
Esimese pealelöögi Hispaania väravale suutsid horvaadid teha alles 66. minutil. Algul oli see katsetus, kuid juba minuti pärast oli neil taas suurepärane võimalus, mille järel saadi ka initsiatiiv.
Algas tõeline Horvaatia hakklihamasin, kus hakati võitlema kui viikingid lahinguväljal. Seda oli huvitav vaadata, sest ma vaatan meeleldi iseloomuga satsidele, kes kaotusseisus püüavad mängu kulgu muuta.
Hispaania püüdis Horvaatia mehi püüda vasturünnakutega, nad ootasid ja ootasid. 70. minutil jõuti standardist ka väravani, kuid suluseisust. Horvaadid olid taas hajevil, kui Ferran Torres mängis kaitsjast mööda ja tegi seisuks 3:1.
Nüüd tegid hispaanlased selles mängus oma suurima vea, kui rahunesid ja arvasid, et horvaadid on võidetud, kaotati keskendumine ja kontsentratsioon. Piisas minutiliselt nõrkusehetkest ja horvaadid said inistatiivi.
Horvaadid võitlesid iga palli eest ja ületasid vastaseid, nad näitasid oma parimat iseloomu. Mängiti mustalt ja toorelt, kuid sellega suudeti hispaanlased maha suruda ning 85. minutil jõudsid nad ka eesmärgile. Hispaanlased olid segaduses ja horvaadid lõid kolmanda värava, viies mängu lisaajale.
Analüüsisin treenerite poolt tehtud vahetusi. Võimalus teha viis vahetust on õige samm ja pealtvaatajatele on see kindlasti huvitavam. Treenerid suudavad õigete vahetustega hoida mängutempot, nad suudavad õiged mängijad panna õigetele kohtadele. Seda kasutati ka selles mängu hästi ära.
Dalic tõi väljakule Mislav Orsic ja Mario Pasalici, kes lõid ka väravad. Enrique aga tõi väljakule Torrese, kes lõi kolmanda värava ja Dani Olmo oli ka tabamusele lähedal. Enrique poolt mängu toodud Olmo ja Mikel Oyarzabal mängisid lisaajal oma osa võidus. Olmo andis oma ründajatele kaks suurepärast söötu.
Tahaks rõhutada ka Alvaro Morata rolli, kes mängis esimesest viimase minutini ja oli kindlasti oma meeskonna parim. Suurt rolli mängis ka kapten Sergio Busquets, kuid kahjuks on tema kuldaeg möödas.
Kuid horvaadid suutsid aurude peal lisaaja teise poolaja algul olla siiski veel ohtlikud. Modric oli lähedal ja Andrej Kramarici löögi suutis väravavaht käega tõrjuda. Tegelikult murdsid hispaanlased horvaadid kohe esimese poolajaga maha.
Teisel näitasid hispaanlased seda, mida nad kõige enam oskavad ja kontrollisid kindlalt mängu, jättes horvaadid pallita. 107. minutil oli horvaatidel veel korra üks võimalus, kuid pall läks väravast mööda. Modric palus vahetust ja kogu staadion plaksutas talle, sest kõik said aru, et lahkus suur mängija.
Kokkuvõttes näitasid mõlemad meeskonnad suurepärast, tahtejõulist ja tehnilist mängu. Ei saa öelda, et horvaadid olid kaotajaid, nad kasutasid lubatud ja lubamatuid võtteid ja olukordi, kuid hispaanlased olid tugevamad ja teenitult.
