Legendi kohaselt toodi üleminutite reegel jalgpalli 1891. aastal Inglismaal juhtunud intsidendi tõttu, kus mängus Aston Villa ja Stoke City vahel anti kaks minutit enne mängu lõppu Stoke’i kasuks penalti. Villa väravavaht otsustas aga vastased üle kavaldada – ta võttis palli ning virutas selle kõrge kaarega staadionilt välja, nii et kui see üles leiti ja tagasi toodi, oli 90 minutit täis saanud ja kohtunik juba lõpuvilet puhunud.

Kuigi ajaloolased pole sellele legendile palju kinnitust leidnud, on selge, et üleminutite kontseptsioon on pärit 19. sajandist, mil jalgpall nägi välja totaalselt teistsugune kui praegu. Mingil kummalisel põhjusel on see aga endiselt suurde mängu sisse jäänud, kuigi meil on praegu võimalik palju täpsemini ja efektiivsemalt hinnata seda, kui palju aega on kohtumise jooksul „kaotsi läinud“. Millegipärast on see pidevate reeglimuudatuste ja uuenduste tuhinas jäänud pisut kahe silma vahele.

Kui mõned aastad tagasi tehti jalgpallireeglites mitu olulist muudatust, tekkis diskussioon ka mänguaja revolutsiooni kohta: nimelt tehti ettepanek vähendada jalgpallis mänguaega 60 minuti peale, kuid panna aeg seisma iga kord, kui pall on mängust väljas. Esialgu tundub see küll ehk jabur, kuid tegelikult ei muutuks jalgpallimäng koguaja mõttes eriti lühemaks – pigem vastupidi. Seda, kui kaua on 90minutilise jalgpallimängu puhul pall tegelikult mängus, on uuritud-mõõdetud omajagu – ning 60minutiline tulemus ühe mängu lõikes on juba väga hästi. Statistikaportaal fivethirtyeight.com lõi näiteks kokku 2018. aasta MM-finaalturniiri kohtumiste reaalsed mänguajad: selgus, et alagrupimatšis Maroko ja Iraani vahel oli pall mängus näiteks vaid 44 minutit ja 36 sekundit. Kõige parem tulemus tuli Egiptuse ja Uruguay lahingust, kus reaalset mänguaega pakuti fännidele 63 minuti ja kahe sekundi jagu.

Üleminuteid on kaugelt liiga vähe

Kui 90 minutilt 60 peale liikumine tundub praegu liiga suur revolutsioon, siis kohtuniku lisatavate üleminutite süsteemi võiks küll kriitilise pilguga üle vaadata. Jalgpallireeglid sätestavad, et üleminuteid antakse kindlate seisakute eest (vaata tabelit). Karistuslöökidele, küljeautidele, nurgalöökidele ja väravalöökidele kuluvat aega üleminutitesse ei arvestata, mis selgitab ka seda, miks ei näe me mõlema poolaja lõpus neljanda kohtuniku tablool 20 või enamat üleminutit. Küll aga on selge, et jalgpallikohtunikud üle maailma tõlgendavad mängus tekkinud pause, mille eest tuleks lisaminuteid anda, väga juhuslikult ning on justkui liiga kinni stampides (esimesele poolajale üks, teisele kolm üleminutit jne).

Seesama fivethirtyeight.com-i uurimus puudutas ka seda, kui palju antakse mängudele üleminuteid juurde ning kui palju oleks neid reeglite kohaselt tegelikult pidanud olema. Vahed on kolossaalsed: näiteks Maroko ja Iraani kohtumine oleks pidanud teise poolaja lõpus saama 14 (neliteist!) üleminutit, selle asemel anti neid vaid kuus. Tervikuna toodi uurimuses välja, et üleminutite arv oli suures plaanis kõikide mängude peale keskmiselt peaaegu poole väiksem, kui reeglite järgi oleks pidanud. See tähendab mõlemale meeskonnale umbes kuut kaotatud minutit, mille jooksul mängu muuta.

Tegin mai alguses võrdluseks ka eksperimendi nii Meistrite liiga kui Premium liiga näitel ning sain oma kahtlustustele kinnitust: üleminuteid on endiselt jalgpallis liiga vähe. Manchester City ja Pariisi Saint-Germaini vahelise poolfinaali kordusmängu teine poolaeg osutus tuliseks, sisaldas punast kaarti, paari rüselust, mitut vahetust, minutilise tähistusajaga väravat ja palju muud – üleminuteid oleks pidanud tulema seitse ja pool, tuli aga ainult kaks. Premium liiga kohtumine Paide Linnameeskonna ja FCI Levadia vahel oli samuti pingeline ning Paide jahtis viimase sekundini viigiväravat – teisel poolajal peamiselt vigastuspausidele ja vahetustele kulunud kaheksast ja poolest minutist lasti 90 minuti täitumise järel mängida vaid viis.

Pole siis ime, et mida lähemale jõuab mängu lõpp, seda sagedamini kipuvad eduseisus oleva meeskonna mängijate jalad krampi kiskuma, auti läinud pallid ära kaduma ning väravavahi väljalöögid pool minutit aega võtma. See ju töötab – lausa topelthästi! Ühest küljest kulub selliselt tegutsedes mänguaeg, mida kohtunikud samaväärselt üleminutitega ei kompenseeri, teisalt tõmmatakse sellega maha mängutempo, mis on eduseisus olevale võistkonnale eeliseks.

Üleminutikell jooksma!

Et mitte niisama hädaldada, pakun välja ka oma lahenduse, mis vast ei riivaks liiga palju traditsioonide austajaid, kuid võiks jalgpalli ausamaks muuta. Lisaks mänguajale võiks tablool juures olla ka üleminutikell, mis hakkaks kohtuniku märguande (näiteks nupuvajutuse) peale tiksuma, kui mängus tekib mõni üleaega nõudev seisak (sealhulgas ka liigne viivitamine palli mängu panekul). Üleminutikell oleks tablool kõigile näha ning seega muudetaks mängule antud üleaeg läbipaistvaks.

Eduseisus oleva meeskonna mängijad saaksid endiselt küll mängutempot alla tõmmata (mis ongi nende õigus!), kuid õiglus võidutseks, sest kogu aeg, mille nad teatrile kulutavad, läheks ausalt mängule otsa. Jalgpalli juurde jääks alles ka dünaamika, kus kell kunagi ei seisa, kuid samas annaks see parema võimaluse kaotatud aega kompenseerida.

Kui tippmängudes on üleminutite määramisel kindlasti abiks ka neljas kohtunik, siis suuremas osas mängudest tuleb peakohtunikul peale ülejäänud kohtumise ohjamise pidada 45 minuti jooksul meeles ka kõik seisakud ja nende kestus, mis ongi praegu ilmselt suuresti põhjus, miks üleminutite arvuga nii palju mööda pannakse. Mänguaeg ei tohiks ju olla kohtuniku suva järgi viis või kümme minutit lühem!

Reeglimuudatusi, uuendusi ja parandusi ei tohiks karta. Praegu ei kujutaks me ettegi jalgpalli, kus ei oleks näiteks karistusala (toodi jalgpalli 1902. aastal), kollaseid ja punaseid kaarte (1970) või tagasisöödureeglit (1992). Puristidel ei tasu unustada ka seda, et üleaeg ise oli omal ajal samuti reeglimuudatusega sisse toodud uuendus, mitte vutimängu juures algusest pealle olnud element. On viimane aeg jalgpallimängu kestus 21. sajandisse tuua!

See kolumn ilmub ka juunikuu Jalkas.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid